Lohv stories

Kick back and relax

2011-11-07T18:39:00.001+02:00

Taaskord on käes lets-live-a-little kuu.

Ei viitsi see kuu enam maailma parandada. Vähemalt sellest liivakastist.

Roosad prillid ette ja naudin sõitu! :)

Heast tahtest ning maailmast

2011-11-04T16:10:00.004+02:00

Emajõe kaldal jalutades tabavad mind aeg-ajalt huvitavad mõtted:

Hea tahe on tahe teha midagi soovist seda teha. Puhtast südameheadusest. Inimesed panustavad oma aega, energiat ja muid ressursse, et teha midagi, mis ei pruugi neile endile üldse kasu tuua. See on inimeste mingisugune omaette olev sisemine ressurss.

Igal inimesel on olemas mingi hulk head tahet. See on kui kütus - me põletame seda, et kütta mootorit, mis paneb meid vananemate eest hoolitsema, neile head meelt tegema, võõrastele naeratama ja vihmametsi tulevaste põlvedele imetlemiseks päästma. Kõike seda muu hea ja halva kõrvalt meie endi elus.

Ilmselgelt suured teod nõuavad rohkem, väiksed vähem kütust. See ei tähenda, et oleks midagi hullu, kui mõni on kaasa saanud ainult õige pisut.

Hea tahtega on selline lugu, et see on taastuvkütus. See ei tähenda, et me peaksime päikesepaneel seljas ja tuuleveski peas ringi jalutama (kuigi kuu aega palmisaarel võib imesid teha). Hea tahe taastub, kui tegija näeb, et ta tegu on kellelegi korda läinud ja maailm on paremaks paigaks muutunud.
Hea tahte loodusvara on siiras naeratus. Iga heateoga, mille eest inimest tasustatakse puhtsüdamliku tänuga, saab ta natuke rohkem tagasi, kui andis. Sedamoodi kasvavad tasapisi kütusevarud.

Eriti plahvatuslik on kasv juhul, kui heateole vastatakse omakorda heateoga, toimub vastastikune inspireerimine - sel põhjusel on näiteks vabatahtlikest koosnevad meeskonnad tihti erakordselt motiveeritud ja edukad. (Proosalisemalt: selle pärast armastus liigutabki mägesid.)

Hea tahte kütusepaagiga on selline lugu, et see ei saa kunagi täis. Kasv võib olla küll lõputu, kui samas teises äärmuses, investeerides oma energiat kukkuvasse aktsiasse, võib seier valusalt nulli kukkuda.

Viimase juhu eest tasub silmad lahti hoida. Tühja paagiga inimesed ei ole üldjuhul võimelised seda iseseisvalt täitma, rääkimata sellest aru saamisest - samamoodi ei veere ka tühja paagiga auto ise bensiinijaama. Kõrvalnähuna on tühi paak veel ideaalne kasvupinnas egoisimile.

Ma ei väida, et tuleks lõpetada heateod vastu seina jooksmise hirmus, hoopis vastupidi - just seepärast tulebki aeg-ajalt kontvõõralegi kinkida lahke naeratus! Tuleb olla lahke, sest siis ollakse lahke ka Sinuga. Tuleb teha head ja loota, et kunagi, olles ise kütusekriisis, ristub Sinu tee kellegi teise omaga, kes täidab Sinu paagi.

Ma ei väida ka, et tuleks olla absoluutne altruist, tõenäoliselt kumbki alternatiiv, ei egoism ega altruism, vii väga kaugele. Reaalne maailm ei ole must-valge, siin iga värv täiustab igat teist, iga värv on mingi teose jaoks vajalik. Aga eks see ole juba igaühe enda otsustada, kes ta olla tahab.

Rahvasuust:

Heategu ei roosteta.

Heategu kannab vilja.

Iga heategu leiab tasu.

Heategu kannab kasu.

Kuidas küla koerale, nõnda koer külale.

Kõik algab väikestest asjadest.

Kes teeb, see jõuab.

You get what you give.

What goes around comes around.

"Those who bring sunshine into the lives of others cannot keep it from themselves." - James Barrie

jne.

Too long?

2011-11-01T09:55:00.003+02:00

Hehehe, siinkohal tänuavaldused 9gag.com-ile :)

Mahl vajab tegemist

2011-10-22T21:29:00.003+03:00

Sidruneid on kogunenud taas kuhjaga, lausa lõputult!

Kui veel natuke aega tagasi kartsin, et saavad ühel päeval otsa, siis nüüd ma taas näen! Ei nad kao kuhugi. Vahepeal anti mulle maitsta lihtsat kulgemist - käed hakkasid kibelema ja aju otsis tegevust sealt, kus seda polnud.

Kuigi palju juba mahla tehtud, tuleb toorainet aina juurde.

Ma ei ole sarkastiline, lõputu ära-teha-asjade-nimekiri on midagi, mis on kiiduväärt. Elu annab mulle pähkleid, mida närida - universum pole mind maha kantud, mul on väärtust, mul on kuhu areneda! Maailm vajab mind!

Täna paar head sidrunit pigistatud, kärutäis ootab veel homset - hirm on, et on mulle ülekäte. Aga kurat, põnev on! Teen ära!

Halvaks ei tohi ka neil ometi lasta minna, järgmine kord enam ei pakutagi. Vot siis on jama nagu Kreekas.

Pealegi, mis väärtus on käärinud sidrunil võrreldes hea mahlaga?

Kallid inimesed

2011-10-21T19:50:00.001+03:00

Taasavan otsa.

Seekord kellegi teise vaimusähvatus:

Isa saabus töölt koju hilisõhtul. Ta oli väsinud ja pahur nagu alati. Ukselävel ootas teda ta viieaastane poeg: "Isa, kas võib sinult midagi küsida?"

"Loomulikult, aga mis lahti on?"

"Isa, kui palju sa tunnis teenid?"

"Miks sa seda teada tahad?" ärritus isa.

"Mul on vaja. Palun ütle, kui palju sa tunnis teenid?"

"Noh, umbes viiesaja ringis. Aga mis siis?"

"Isa, kas sa saad mulle laenata kolmsada krooni?"

"Sa tahad raha mingi tobeda mänguasja jaoks, jah?" tõstis isa häält. "Mine oma tuppa ja heida magama! Ei tohi olla selline egoist! Mina töötan terve päeva, tulen koju rampväsinuna ja sina hakkad esitama oma nõudmisi!"

Poeg läks vaikselt oma tuppa ja sulges ukse. Isa oli ikka veel pahur. "Alguses küsib mu palga järele ja siis tahab veel raha!" Mõne aja pärast ta rahunes ja tal hakkas poisist kahju. "Võib-olla on tal tõesti midagi väga vaja? Tühja sellest kolmest sajalisest, ta ei ole ju kunagi minult raha küsinud."

Kui isa poja tuppa läks, oli too juba voodis.

"Kas magad juba?" küsis isa.

"Ei, lihtsalt laman," vastas poiss.

"Ma vist olin sinuga liiga karm. Mul oli täna raske päev. Anna mulle andeks! Siin on raha, mida sa palusid."

Poiss tänas rõõmsalt ja võttis padja alt välja mitu kulunud kupüüri. Kui isa nägi, et pojal on raha, kihvatas tal jälle. Poiss luges kogu raha hoolikalt üle.

"Miks sa minult raha küsisid, kui sul juba on raha?" porises isa.

"Mul jäi puudu, aga nüüd tuleb täpselt välja," vastas poeg. "Näed, siin on täpselt 500 krooni. Tahaksin osta tunni sinu aega. Palun tule homme töölt tund aega varem koju ja sööme koos õhtust."

Kõige väärtuslikum aeg on, mille veedame oma kallite inimetsega!

Ilusat nädalavahetust!

Ma usun, et õnn on valik

2011-08-02T15:33:00.004+03:00

Postitus pidu ammu juba välja tulema, ootas vaid nupulevajutust, aga suvetormides oli jäänud lainte varju :)
---

Päev enne mu viimast eksamit hoiatas üks mu hea sõber, et oodatud suurepärast tunnet ei pruugi tulla astudes välja eksamiruumist. Tal olevat olnud selline mitte-midagi ütlev tunne peale oma viimast, lisaks tõi välja veel ühe me ühise tuttava sarnase kogemuse.

Ma olin selleks eksamiks läbi lugenud kolm raamatut ja ühe konspekti, viimast korduvalt, möödunud kaks nädalat praktiliselt vahetpidamata töötanud ning ootasin pikisilmi kujutledes ette vabadust ja õnne, mis mulle osaks saab.
Ma ei tahtnud teda uskuda, seega vaidlesin vastu, et kui õnne ootama jääda, siis ta ei tulegi - asi on mõtlemises ja õnnelikuna olemise planeerimises.

Jõudis eksamipäev kätte, tegin eksami ära, astusin klassist välja, ei olnud erilist tunnet. Jalutasin tänaval poe poole, endiselt ei tundnud midagi. Kerge kergendus küll, aga mitte midagi erilist.

Jõudnud poodi, kohtasin tuttavaid, ajasin juttu, tuju paranes, naljad tulid kergemalt. Ostsin poest kirju koera kooki ja läksin sõbrannale külla. Tegime süüa, ajasime juttu, sõime jäätist maasikatoormoosiga. Suurepärane! Juba oli väga hea olla ja tõesti vaba olla.

Seejärel vaatasime koos üle nädal varem aiapeost tehtud pildid ja sõime kooki kõrvale. Nalja sai nabani sorteerides õnnestunud pilte vähem õnnestunutest ja lollitades niisama pilditöötlusega. (Näiteks õigesti kruttides on võimalik kõik inimesed kakapruunideks muuta ja teha nii, et mõned veresooned paistavad naha alt :)

Õhtul esinesime ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis. Enne seda sai toomkiriku kõrval patse punutud, ameeriklastest turistidele poseeritud ning ühe ameerika-eestlasega tutvutud, kes kolis USAst eestisse ja hakkas siin talu pidama.

Esinemine tuli väga meeleolukas ja vaatamata mõningatele apsudele jättis väga hea tuju. Õhtu lõpuks sai paduvihmas koju jalutatud ning filmi vaadatud poole ööni, sest seda sain endale üle pika aja taas lubada.

Õhtu lõppedes pole ma ammu nii hea tujuga ja muretult voodisse langenud. Parim on see, et hea tunne, mis tekib saavutuse lõpul, ei ole kuhugi kadunud. Viimaste päevadega on see aina kasvanud.

Ma usun siiski, et õnn on täiesti valikuline, seda on tarvis planeerida taas oma ellu tegevuste ja inimeste näol, mis teda kannavad, kui ta mõnikord on olude sunnil liiga pikaks ajaks tagaplaanile surutud. Oleks ma peale eksamit mitte midagi otsustanud teha, magama läinud, oleks ilmselt ka järgmine päev olnud sama hall kui eelmised paljud...

Õnn on suhtumise valik, valik kuidas reageerida elule, valik tegutseda.
Ma usun, et õnn on mu sünniõigus, samas ka mu kohustus ja ma pühendun seda täitma.
Ma usun, et õnn on siin ja praegu ja ma pühendun seda märkama.
Ma usun, et õnn on valik ja ma pühendun seda valima.
Ma usun, et õnn on harjumus ja ma pühendun seda kasvatama.
Ma usun, et õnn on tasuta nagu vikerkaared, päike ja õhk ja ma pühendun seda nautima.
Ma usun, et õnn on alati olemas, vaatamata sellele, mida teised teevad ja ma pühendun seda looma.
Ma usun, et õnn tänulik olemine ja ma pühendun tänama.
Ma usun, et õnn on tegutsemises ja ma pühendun seda ajendama.
Ma usun, et õnn on nakkav ja ma pühendun seda levitama.
Ma usun, et õnn on palve, mis ühendab mind maailmaga ja ma pühendun seda jagama.
Ma usun, et õnn on mu kutsumine - ma pean olema see õnn, mida ma tahan näha maailmas.

"Most people are about as happy as they make up their minds to be." - Abraham Lincoln

---
Poolteist kuud hiljem olen endiselt õnnelik, palju rohkemgi kui toona, õnne on kuhjaga mu ellu juurde saabunud :)
Huvitav vaid, et olin selle juuni keskel kirjutatud teksti niimoodi ära unustanud...

Delta(t)

2011-06-03T14:25:00.004+03:00

The Dash
by Linda Ellis

I read of a man who stood to speak at the funeral of a friend.
He referred to the dates on her tombstone from the beginning to the end.
He noted that first came the date of her birth and spoke of the following date with tears,
But he said what mattered most of all was the Dash between those years.
For that Dash represents all the time that she spent alive on Earth,
And now only those who loved her know what that little line is worth.
For it matters not, how much we own, the cars, the house, the cash,
What matter is how we live and love and how we spend our Dash.
So think about this long and hard; Are there things you’d like to change?
For you never know how much time is left that can still be rearranged.
If we could just slow down enough to consider what’s true and real
And always try to understand the way other people feel.
And be less quick to anger and show appreciation more
And love the people in our lives like we’ve never loved before.
If we treat each other with respect and more often wear a smile,
Remembering that this special dash might only last a little while.
So when your eulogy is being read with your life’s actions to rehash
Would you be proud of the things they say about how you spent your Dash?

___
Kuidas veeta oma vahe? Kas on mõtet muretseda asjade pärast, mis suure tõenäosusega ei pruugi juhtuda? Kas on mõtet muretseda asjade pärast, mille üle puudub kontroll?

Minu arust on muretsemine üks üsnagi tegevus, ajaraiskaja. Kuid pean tunnistama, et põnev on küll ja tundub, et teen midagi asjalikku.
Siiski, tänapäeva maailmas pole meil peaaegu midagi tõsiselt karta. Iga päev käivad läbi mõtted nagu aga mis siis kui... aga kui juhtub see... nii tehes võib juhtude see... oleks mul vaid rohkem aega... ma teeksin nii, kui asjad oleksid nii... kui ma vaid oleksin paremas situatsioonis... ja nii edasi. 90% asjadest, millele me mõtleme, et mis võiks juhtuda ja mille pärast me istume ja hoidume midagi tegemast, ei juhtu. Ja kui mõni neist muutubki realseks, aga mis siis? Kas me saime sinna midagi parata? Kui ei, unusta ära. Kui jah, õpi ja järgmine kord seda enam ei juhtu. Mis iganes ka juhtuks, kaota murekortsud ja kasvata naerulohud.

Asjad, mis ei sisalda endas riski enamasti ei vääri ka tegemist. Iga suur plaan on riskantne, see tähendab et see võib läbi kukkuda. Mugav ja ohutu on teha asju, mis 0,99998 tõenäosusega lähevad täide nagu planeeritud. Samas ka jõle igav, puudub igasugune arenguperspektiiv - tõenäosus millegi põneva juhtumiseks on 0,00002.
Miks loota, et olukord läheks meie riskantse plaani läbiviimiseks paremaks? Miks oodata, et oskused, mida me ei oma, üks päev arenevad meil? Miks oodata, et keegi hakkaks toetama meid? Miks oodata, et ühel päeval on meil rohkem raha? Miks oodata, et meile tehakse parem pakkumine?
Parem võtta kätte ja muuta ise olukorda nii, et meie plaanil on parimad täide minemise võimalused.
Mida suurem plaan on, seda raskem on ise olukorda muuta. Teisalt, mida suurem plaan on, seda rohkem keskkonna muutujaid peavad täiuslikuks saama ja seda tõenäolisem on, et see ei juhtu kunagi - seega ei juhtu ka grandioosne/hullumeelne plaan kunagi. Kuni Sina ei tegutse.

Milline võiks olla tagasivaade oma elule? Kas olla murelik ootaja või rõõmsameelne tegutseja?

"The people who get on in this world are the people who get up and look for the circumstances they want and if they can't find them, make them." - George Bernard Shaw

Sessiaeg

2011-05-20T18:41:00.002+03:00

"Luck is a dividend of sweat. The more you sweat, the luckier you get." - Ray Kroc
"An investment in knowledge pays the best interest." - Benjamin Franklin
"Success comes before work only in the dictionary." - Anonymous 
"If you do what you’ve always done, you’ll get what you’ve always gotten." - Tony Robbins
“If you can find a path with no obstacles, it probably doesn't lead anywhere.” - Frank A. Clark

“Be miserable. Or motivate yourself. Whatever has to be done, it’s always your choice.” - Wayne Dyer

Mina, Mina-ise ja Ma

2011-05-08T19:12:00.002+03:00

"Ma homme teen..."

"Ma varsti hakkan..."

Oi, kuidas mulle meeldib asju edasi lükata. Või vähemalt ühele osale minust.

Aeg-ajalt mulle meeldib endast mõelda kui kolmest inimesest. On Mina, Mina-ise ja Ma. Olgu see skisofreenia tunnusmärk või mitte, aga mõnikord jälgides vaidlusi mu peas siiski tundub, et mind ongi kolm.

1) Mina. Mina'le meeldib kaua magada. Ta reageerib alati kõige kiiremini igale olukorrale, ta on emotsionaalne ja äkiline. Hommikul on ta esimesena üleval ja on see kes ütleb, et magame edasi või tormame päevale vastu. Õhtul on Mina see, kes tahab kaua üleval olla, tulgu mis tuleb homme. Homme on tema jaoks sama hästi kui saja aasta pärast, vahet pole.

2) Mina-ise. Mina-ise mäletab, mida on kunagi korda saadetud, Mina-ise paneb igal õhtul äratuskella ja planeerib järgmise päeva ette toetudes eelnevale kogemusele. Ta mõtleb, mida ägedat võiks ja peaks kauges tulevikus ette võtma ja tuletab meelde juhtumisi minevikust.

Tema on jälle natuke aeglasem ja vähem rutakam kui Mina. Tal läheb juba ärkamiseks tublisti aega.

Seega tihti enne kui äratuskell on helisenud, kinni pandud, kaissu võetud ja uuesti magama jäädud ei jõua Mina-ise reageeridagi.

Samas jälle Mina-ise on see, kes tuletab Mina'le meelde, et õhtul tuleb minna teatud kellaajal magama, et homset saaks täiel rinnal taas nautida (see Mina'le meeldib!).

3) Ma. Tema on kõige lihtsam, elementaarsem. Tema häält ei ole kunagi vaidlustes kuulda, kuigi tema on tihti subjektiks. Ta on vaikuses ning kuulab ja täidab alati korraldusi nii nagu kästud ja nii hästi kui ta oskab. Võib tunduda, et ta on kõige võimetum Mina ja Mina-ise kõrval, aga ei! Ilma Ma'ta poleks kumbagi neist!

Ma küll ei ütle kunagi sõna vaidlusesse kuid alati kuulutab ta vaidluse võitja. Ta sõnumid on lihtsad, a la "tehtud", "ei suutnud". Seda sõnumit kuuldes on peaaegu alati teised kaks taas ühel meelel, leplikud ja töötavad edasi koos, olenemata kanjoni laiusest eelnevate arvamuste vahel.

Mina-ise, kui tal on piisavalt jõudu, rakendab teda tihti, et Mina'le mõnda pointi selgeks teha.

Pika jutu illustreerimiseks üks igapäevane situatsioon:

Minu puhul tahab Mina võrdlemisi tihti kaua magada ja ütleb, et ei jõua veel ärgada, Ma vajab täna rohkem und. Sellistel juhtudel kohe peale ärkamist võtab Mina-ise kogu jõu kokku ja käsib Ma'l jooksma minna või võimlema hakata. Harva on Mina'l jõudu vastu hakata kui Mina-ise on kogu jõuga midagi otsustanud (,sest harva Mina'l jagub millekski otsusekindlust).

Tulemus on see, et poole jooksu või võimlemise pealt Ma ütleb, et ta on täiesti ärkvel ja jõuab küll ja rohkemgi veel. Seepeale Mina-ise'gi mõistab ja utsitab veel tagantki. Tavaliselt sellised päevad tulevad kõige tulemusterikkamad, sest keha ja vaim on ühel meelel. Kuni järgmise hommikuni...

Kes nad kolm siis on Mina, Mina-ise ja Ma?

Vastus on väga lihtne. Vastavalt parem ajupoolkera, vasak ajupoolkera ning minu füüsiline keha.

Jõle raske on neid kolme omavahel koostöös tegutsema panna ühise eesmärgi nimel, mille puhul tulemused oleksid vapustavad, parimad!

Kui üks neist on teistest eraldi siis tulemuseks tavaliselt on mitte midagi... täpsemalt tulemust polegi, on laiskus, asjade edasilükkamine, ja "ma homme teen...".

Motivatsioon on teadmine...

2011-04-25T12:10:00.010+03:00

Et kuhugi jõuda, selleks peab teadma alustuseks kuhu Sa minna tahad. Mitte midagi muud.

Ma ei väida siin, et kui Sul ei ole sihtpunkti, siis Sa seisad paigal ja ei jõua kuhugi. Ei, Sa jõuad küll... kuhugi.

Üks päev astud ühte teed pidi, järgmisel päeval jalutad tagasi eelmise ristmikuni ja astud teisele teele, kolmandal päeval jõuad järgmise teede harunemisele, heidad pikali, puhkad jalga ja ootad.

Kuni üks päev sõidab keegi samad teed ja peatub Sinu juures:

-Hey, wanna hop on?

-Where you goin'?

-We're goin' to Helsinki, visit my granma'. Hop on!

-Sure, why not.

Nagu Fanta reklaamis. Lähed Helsingisse kellegi vanaemale külla. Kindlasti on see huvitav ja katsumusterohke reis, aga kas sinna Sa tahtsidki lõpuks jõuda? Nemad, kes Su peale korjasid tahtsid kindlasti, aga Sina? Vaevalt.

Kellegi võõra Helsingi vanaema kindlasti ei ole enamuse inimeste sihtpunkt, kuhu nad elus tahavad jõuda. See on kellegi teise eesmärk ja hingesoov. Sina oled end lihtsalt sleppi võtnud kellegi teise hipibussile/vedurile ja naudid sõitu. Sul on hea, sest Sa liigud, aga kui sa lõppjaama jõuad, avastad et kõik mis sind ootab seal pole sulle omane. Su Helsingi vanaema ei oota Sind perroonil värsked viineripirukad käeotsas kotis. Tühi on tunne sees.

Sa astusid valele rongile uurimata välja, kus Su enda vanaema tegelikult elab. Mõnel juhul võib see olla sama lihtne kui telefoniraamatu avamine, teisel juhul võib otsimine nõuda tõsist, pikka ja rasket uurimistööd. Enamasti on aadressi leidmine raskuselt nende kahe variandi vahelpealne. Tuleb vaid kätte võtta ja hakata otsima.

Ja see on alles aadress. Kuidas kohale jõuda? See on juba hoopis teine tera.

Kõik tahavad jõuda oma Helsingi vanaemale külla. Selleks, et astuda esimene samm tema suunas tuleb välja uurida, kus ta elab. Kui aadress leitud, siis enam ei ole tõmmet maha istuda ja oodata, mida järgmine hipibuss toob, vaid Sa haarad siis juba ise roolist ja lähed raskustest hoolimata!

Vabandan pildi pärast, aga tõesti nii ongi. Me ise ainuisikuliselt vastutame oma elu eest. :)

“Without goals, and plans to reach them, you are like a ship that has set sail with no destination.” - Fitzhugh Dodson

Look to the horizon, spread your wings, and fly.

2011-04-15T15:50:00.005+03:00

Et suurepärane kirjatükk, mida lugema juhtusin, ei vajuks unustusse.

The Young Eagle

By Tom Reilly

The nest of young eagles hung on every word as the Master Eagle described his expoits. This was an important day for the eaglets. They were preparing for their first solo flight from the nest. It was the confidence builder many of them needed to fulfill their destiny.

"How far can I travel?" asked one of the eaglets.

"How far can you see?" responded the Master Eagle.

"How high can I fly?" quizzed the young eaglet.

"How far can you stretch your wings?" asked the old eagle.

"How long can I fly?" the eaglet persisted.

"How far is the horizon?" the mentor rebounded.

"How much should I dream?" asked the eaglet.

"How much can you dream?" smiled the older, wiser eagle.

"How much can I achieve?" the young eagle continued.

"How much can you believe?" the old eagle challenged.

Frustrated by the banter, the young eagle demanded. "Why don't you answer my questions?"

"I did."

"Yes. But you answered them with questions."

"I answered them the best I could."

"But you're the Master Eagle. You're supposed to know everything. If you can't answer these questions, who can?"

"You." The old wise eagle reassured.

"Me? How?" the young eagle was confused.

"No one can tell you how high to fly or how much to dream. It's different for each eagle. Only you know how far you'll go. No one on this earth knows your potential or what's in your heart. You alone will answer that. The only thing that limits you is the edge of your imagination."

The yound eagle puzzled by this asked, "What should I do?"

"Look to the horizon, spread your wings, and fly."

7 000 000 000 000 000 000 000 000 000 põhjust rõõmustamiseks

2011-04-11T23:35:00.002+03:00

Kui kunagi ma ei peaks leidma põhjust rõõmustamiseks, siis tuleviku-Siim, see on sulle.

Mõned mõtted targematelt inimestelt koos sissejuhatava pildiga:

Raamatust "Kõiksuse Lühiajalugu"

"Tere tulemast! Ja õnnitlusi! Tore, et sa said sellega hakkama. Tean ju hästi, et siiajõudmine ei läinud hõlpsasti. Arvan koguni, et see oli rängem kui sa isegi aru saad.

Alustame sellest, et sinu siiajõudmiseks pidid mijardid ekslevad aatomid kogunema ja ühinema üpris keerukal viisil, et sind tekitada. Sa oled iseäralik moodustis, nõnda eriline ja ainulaadne, et eales varem pole proovitud seda teha ja sa eksisteerid ainuliselt vaid praegusel korral. Loodame, et need pisiosakesed teevad veel palju aastaid tublisid ühispingutusi, et sind koos hoida ja lasta kogeda ülimalt meeldivat seisundit, eksistentsi, mida vaevalt osatakse vääriliselt hinnata...

On üsna mõistatuslik, miks aatomid selleks vaevuvad... Nad ei tea isegi seda, et nemad ise olemas on.... Kas pole imelik kujutleda, et kui sind lammutataks mingil viisil aatomhaaval, kuhjuks üksnes hunnik aatompeent tolmu, mille ükski kübe pole eales olnud elus, kuid on ometi kord moodustanud sinu. Kuid sinu eluajal täidavad nad miskit moodi ainsat vastuvaieldamatut käsku: hoida sind sinuna.

Paha on vaid see, et aatomid on heitlikud ja nende pühendumise kestus nii põgus, tõepoolest üürike. Isegi pikaealise inimese elu kestab umbkaudu vaid 650 000 tundi. Kui see tagasihoidlik verstapost või selle lähem ümbrus mööda vilksatab, panevad sinu aatomid poe kinni, monteeruvad vaikselt lahti ja lahkuvad, et saada hoopis teisteks asjadeks. Ja sinu lips ongi läbi.

Ometi võid rõõmu tunda, et aatomite kobardumine üleüldse toimub... See on lausa veider, sest samasorti aatomid, mis Maal nii vabatahtlikult üksmeelt kogunevad parve, et moodustada elusolendeid, on täpselt samasugused kui need, mis kõikjal mujal keelduvad seda tegemast. Mida kõike elust ei või öelda, kuid keemia vaatepunktist on ta lausa ootamatult argine... Mitte midagi sellist, mida ei leiaks igast juhuslikust rohupoest. Sind moodustavate aatomite eripära on see, et nad moodustavad sinu. Elu imetabasus selles seisnebki...

Sul on olnud tublisti õnne... Mõelda vaid: 3.8 miljardi aasta jooksul - see on kauem kui mägede, jõgede ja ookeanide iga maamunal - on iga sinu mõlemast soost esivanem olnult küllalt veetlev partneri leidmiseks..."

Laurence Knauss ütles:

"Every atom in your body came from a star that exploded. And, the atoms in your left hand probably came from a different star than your right hand. It really is the most poetic thing I know about physics: You are all stardust.

You couldn’t be here if stars hadn’t exploded, because the elements - the carbon, nitrogen, oxygen, iron, all the things that matter for evolution and for life - weren’t created at the beginning of time. They were created in the nuclear furnaces of stars, and the only way for them to get into your body is if those stars were kind enough to explode.

So, forget Jesus. The stars died so that you could be here today."

7 000 000 000 000 000 000 000 000 000 aatomit - umbes nii palju on neid igas ühes meis, kas pole mitte imeline?

Kas teadsid, 2/3 meist moodustab vesinik? Me oleme tähekütus! Lisa veel meis olev hapnik ning 90% meist ongi loodud, eriti plahvatuslik kombinatsioon! Ülejäänud 10% on ainult meis peidus oleva tähe ohjeldamiseks. Ära lase sel kümnel väheenergeetilisel protsendil ennast vangistada, süüta leek ja sära miljoni kraadi juures!

Teematiline lugu: Elton John - Rocket Man

Anna tuld ja lenda unistuste järele!

More cowbell

2011-04-04T10:44:00.002+03:00

Everything needs a little more cowbell!

http://www.funnyordie.com/videos/80a71ef8cb/more-cowbell

Kontserdil ei käida ainult muusika pärast, õigus? Samamoodi ei käida heas restoranis ainult söögi pärast. Seal on midagi enamat - näiteks head teenindajad, kes teevad olemise mugavaks ja pakuvad rõõmu, sõbralik kokk, kes joonistab just sinu kohvi peale südame, seal on mugavad toolid, mõnus muusika ja palju muud. Nad astuvad Sulle sammu lähemale, kui neile on ette kirjutatud.

Tsipa naljakas on, et rõõmu lisamise, kunsti tegemise või paremaks inimeseks saamise kunsti on palju lihtsam õppida kui näiteks õppida mängima kitarri. Miskipärast liiga tihti, enne kui mõtlemegi rõõmu lisamisele, töötame pikalt tehnika kallal.

Kui sa kavatsed ette võtta kogu vaeva, et selgeks õppida mõni tants ja kavatsed seda esitada, siis TANTSI seda. Liugle nagu liblikas, tantsi seda tundega ja nagu sa mõtled seda tõsiselt. Toimeta sõnum publikule kätte, ära anna seda üle nagu teller. Kui vastad telefonis kellelegi või kui soovid sõbrale edu tema ettevõtmistes või kirjutad midagi, ära vaevu, kui kõik mis sa plaanid teha on lihtsalt seda teha. Anna oma kink ja tantsi. Või jää koju!

Linchpin

2011-03-28T13:30:00.008+03:00

Loen üht väga huvitavat raamatut pealkirjaga "Linchpin". Üks lõik, mis mul täna hommikul eriti silma hakkas ja äratundmisrõõmu tekitas, on järgmine:

‎There certainly used to be important evolutionary reasons to avoid risk. Saber-tooth tigers, for example, could really ruin your day.

Now the only risk is the loss of some time and the very real chance that people will laugh at you

(Ma ei pannud seda jutumärkidesse, kuna ma omavoliliselt olen sealt paar kõrvallauset ja sulgudes märkust kõrvaldanud, et vähendada müra selle lause idee tabamisel.)

Nii tihti inimesed saboteerivad ennast öeldes endale "ma ei oska", "ma ei suuda","mina ei ole selline, kes saab selliste asjadega hakkama", "mul pole raha/vahendeid/teadmisi/välimust/tutvusi" jne. Kui tabad ennast selliseid asju mõtlemast, siis kindlasti lisa sinna nimekirja, miks sa ei saa, ka rida "kui ma läbi kukun siis teatud inimesed tõenäoliselt naeravad mu üle" - siis on vähemalt üks asi, mis vastab reaalsusele selles pikas vabanduste nimekirjas.

Need kes naeravad, naeravad niikuinii, nad ongi kriitikud. Nad ise ei oma julgust ära teha seda, mille üle nad naeravad, ja kui keegi üritab ja läbi kukub, siis patsutavad ennast õlale, ütlevad et nad oleks osanud teha paremini ja kinnitavad endale kui targad ja ettenägelikud nad on.

Miks peaks sulle selliste inimeste naer korda minema? Sa oled parem, sa arened, sa proovid tuua mingit muutust, midagi head, siia maailma. Las nad itsitagu omaette oma hämaras nurgas. Kui sa ei saavutanudki püstitatud eesmärki, siis õppida sul on siiski sellest väga palju (õppetund, mis kriitikutel jääb saamata). Võta kogemus eelmisest korrast ja mine uuesti kogu oma jõu ja täienenud teadmistega peale - iga katsega jõuad sammu lähemale oma eesmärgile ja iga korraga jäävad kriitikud järjest tasasemaks.

Stardist finišisse on tihti pikk ja käänuline tee, kus vaid eelneva kogemuse järgi võid ennustada, mis järgmise kurvi taga ootab. Lõppu ei saa jõuda astumata üle stardijoone, läbimata kõiki kurve ja pikki sirgeid, järske laskumisi ja tapvaid tõuse. Kogemuse kasvades, olles korduvalt käinud seda teed, tead juba mis ees ootab, ootad sa juba ohtlikku auku kolmanda käänu sisekurvis ja hingevõtvat tõusu enne finišit. Iga kord on algus eelmisest kergem ja ka lõpp jõuab kiiremini kohale.
See ei tähenda, et iga korraga see sama rada muutuks kergemaks, vaid seda et sina oled tugevam ja paremini ette valmistunud.

Soovin inimestele julgust unistada ja veel suuremat julgust neid täide viia!

Piraadilaev

2010-11-27T13:52:00.003+02:00

Nädalavahetus maal - parem kui spas

2010-11-20T14:22:00.001+02:00

Käisin paar nädalavahetust tagasi maal palke vedamas, neist seibe tegemas, seibe lõhkumas, halgusid virna ladumas, kive vedamas, palkidele puukuuri ehitamas. Kaks päeva ilma ajata. Rampväsinuna pühapäeval koju jõudes ei olnud ma ammu tundnud sellist energiat. Mõnus puhkus :)

Vend ja naabripoiss tõmbasid ka Piusa jõe Venemaa poolelt paar haugi välja:

Esimene kuu Ameerikamaal seljataga

2010-07-05T03:02:00.002+03:00

Nüüd olen kuu aega juba siin võõral maal olnud ja ikka veel elus. Aeg lendab hullult kiirelt. Tööd olen teinud juba kolm nädalat ja ei olegi nii raske kui ette kujutasin, raskem veel. :D
Ise-enesest 13 tundi lendab iga päev hullult kiirelt, olen kolme nädalaga umbes juba rääkinud kolmveerandtuhande inimesega.

Ma ei oska siia midagi kirjutada, liiga palju on kõike mida rääkida - alustades sellega kui kolm nädalat tagasi hakkasime kodu otsima ja kahe poole tunniga saime esimese politseinikuga rääkida, kuidas samal päeval sai endale ratas leitud ning ühe vanaemaga prantsusekeeles räägitud; järgmisel hommikul käisin kirikus kohalikega sõbralikke suhteid loomas, istusin kaks jutlust ning sain tuttavaks kõikide pastorite ja kogukonnaliikmetega ning kõige peale korraliku keretäie süüa.
Samal õhtul leidsin endale juba teise ratta, sest esimene oli juba otsi andmas.

Esimesel päeval jooksin 35C palavuses 3 miili läbi linna jalgrattaparandusse, sest suutsin kummi ära lõhkuda - kohale jõudes oli nagu märg narts. Kirsiks tordil otsustas õhtul üks koer mu jalale siristada.
Jätkates sellega kuidas kaks korda ühel päeval miilitsaga sai tegeletud, sest keegi kutsus kaks korda nad mulle kaela. Arvatavasti keegi, kes ise uksele ei tulnud ja parem oligi - polnudki vaja negatiivseid inimesi :)
Edasi, kuidas üks terve pere tuli uksele ja siis kamba peale arvasid ära, et olen Eestist.
Paar päeva hiljem üks ema tuli müslikauss käes uksele sellepärast, et ma olin seal naabruskonnas juba kaks päeva olnud. Ta ei olnud mind varem sisse lasknud kuid talle meeldis, et ma naeratasin koguaeg ja lõpuks tuli ise rääkima - ning temagi arvas esimese pakkumisega ära, et olen Eestist. Mul vajus sõna otseses mõttes suu üllatusest vastu maad! :D
Ühel teisel päeval istusin maha Mark "The Hammer" Coleman'iga, kes on elukutseline maadleja ja MMA nelja kordne maailmameister ja kes üldiselt näeb väga ohtlik välja, aga tegelt ootamatult sõbralik. Kutsus tuppa, vaatasime mõne hetke koos Usa-Ghana jalkamatši ja edasi rääkisime ärijuttu, kahjuks kaugemale ei jõudnud (kusjuures raamatudki olid tal varem juba ostetud). See-eest sain pildi autogrammiga.

Lõpetades sellega kuidas mul kaks päeva tagasi pool kuus õhtul läks rattakumm katki, sest kolme nädalaga olin sõitnud niipalju, et rehv kulus läbi. Nagu Murphy seaduste järgi ikka, siis kumm lõhkes kõige kaugemas kohas kodust. Poolteist tundi hiljem leidsin ühe toreda pere, kes andsid mulle uue ratta ja ma jätsin enda oma neile vahetuskaubaks... Vapustav! :D

Üldiselt võin öelda, et see pole nii raske nagu ootasin, raskem veel. Siin tööl tõesti näeb tohutult inimesti ning ma näen, kuidas inimesed elavad, mis elu nad on elanud ning kelleks nad on saanud oma senise elutee tagajärjel. Ma näen kelleks ma ühel päeval tahaks saada ning kelleks kindlasti mitte.

Üks raskemaid asju emotsionaalselt on üle saamine sellest, et inimesed ei usalda sind, kes sa uksele koputad - emad suruvad lapsed tuppa tagasi, isad ei anna aeg-ajalt kättki, või keegi ei tule uksele ja garaaziuks pannakse kinni.
Üks peab täielikult paika - "People don't say what they mean and they don't mean what they say." Sellest olen aru saanud peale sadade inimestega rääkimist. Näiteks mõned ütlevad mind nähes esimese asjana "not interested". Ilma teadmata mida teengi ja hiljem tuleb välja et nad on tegelikult väga toredad inimesed ja vägagi huvitatud minust ja raamatutest. Või siis teised, kes räägivad, et tulin väga halval ja kiirel ajal ning et tuleksin hiljem tagasi kuulmaks, et nad tegelikult pole üldse huvitatud.
Igasuguseid inimesi kohtab ikka, kohtan inimesi kes mind nähes juba kutsuvad sisse maha istuma ja kohvi jooma ning kohtan teisi, kes saadavad oma 9 aastase lapse uksele valetama, et vanemaid ei ole kodus, kuigi ma näen ja tean ja kuulen, et nad on.

Aga tegelikult saab nalja ka sajaga, kohtusin paar päeva tagasi jõuluvanaga (pikk valge habe ja pikad valged juuksed), kes ilmselgelt 11 kuud aastast on tõre ja ebasõbralik. :D
Teise ukse taga oli sõbralik vene meesterahvas, kes avastades, et ma olen Eestist, virutas ukse kinni sõnade saatel "estonski fasistõ".
Ühed araablased kutsusid mind jalkat vaatama oma sõpradega, pidin keelduma, aga lõpuks sain pitsat ja muud kraami teepeale kaasa.
Iga päev kohtan inimesi, kes ei taha kuidagi mind ära lasta ja jutustavad ja vatravad ning on igati toredad (kuid raiskavad mu aega) ja pakuvad brownisid maasikate ja piimaga. Üks kord tulid kaks väikest tüdrukut maja tagant välja ja üks pudistas, et ta issi ei ole huvitatud ja küpsetab õhtusööki. Tänasin teda ja naersin. Hakkasin ära minema, seepeale teine tüdruk, kes elas kõrvalmajas (kus ka ust ei avatud) karjus väga entusiastlikult käsi lehvitades mulle järgi: "My daddyy iis not interesteed tooo!".

Aga poisid ja tüdrukud, ma hakkan nüüd magama minema, kell on 8 õhtul. Kokkuvõttes: Täielik emotional rollercoaster, iga päev on sprint omaette (ning suvi on sprintide maraton).

Äitah tähelepanu eest,
Sügis on kohe käes, siis näeme :)
Siim

Olen elus

2010-07-02T05:16:00.001+03:00

Olen veel elus siin Columbuses, Ohio osariigis.

Pühap kriban pikemalt.

Siim

3 kirjandit päevas. Vähemalt

2010-03-31T22:58:00.000+03:00

Kolme kirjandi materjali jagu mõtteid, sissejuhatusi, teemaarendusi ja kokkuvõtteid jookseb vähemalt igapäevaselt mu peast läbi.

Täna koolist koju tulles jalutades uputava Emajõe kaldal tõusid taas üles mõned küsimused seoses mõningate valikutega, mis ma pean külma närviga lähitulevikus langetama ning mis võivad mõjutada mu edasist elukäiku marginaalselt, kui mitte kardinaalselt. Küsimused, mis kerkisid üles kuna mu mõistus ütleb, et niimoodi elamine ei ole jätkusuutlik, ma tammun paigal. Küsimused, mis said alguse küsimustest, kas see ongi see, mida ma tahan? Kas ma ka tulevikus tahan sellist elu elada? Kas ma praegu mitte ei pauguta tühja? 20ne aasta pärast võiksin ma naasta sellisele elule, omada selliseid väärtuseid päeva pealt, õieti võiks ma praegu sihtida midagi kõrgemat?

Olgu, aitab retoorikast. Küsimustevormis arutelu, mis läbi mu pea tormas oli järgnev:

Kuidas oleks õige(täiel rinnal) oma elu elada? Kas aastaid vaeva nägemist on tasuv? Või kas peaks elama üks päev korraga, võttes seda mida elu ette heidab, omamata mingeid kaugemaid eesmärke?

Kas on võimalik midagi vahepealset, kui siis kas mitte see pole neist halvim, pooles vinnas elamine, tasapisi vindumine?

Kas minu elu praegu ei ole mitte viimane variant neist? Kas õigem oleks hoopis elada periooditi, nähes mingi aeg tohutult vaeva ajades taga kõrgemaid eesmärke ning olles kohale jõudnud, lasta lõdvaks, unustada igapäevamured ning võtta õlakott ja jalutada päikeseloojangusse võõrast ja huvitavat maailma kõigi oma ettearvamatute ja pööraste võimalustega avastama?

Kuidas sel juhul valida seda tööperioodi?

Kas ajaliselt - kuu aega(sessiaeg), 4 kuud(minu tulev töösuvi), 5 kuud(semester), 9 kuud(õppeaasta), 5 aastat(magistrikraad, kindel töökoht, mitte enam jooksupoiss), 10 aastat (doktor, üles töötatud oma firma), 20 aastat (lapsed kodust läinud?)?
Äkki eesmärgipäraselt - Saada paber(baka, magister, doktor), mingi vaba raha summa(et elaks mingi aja hipina ära), majanduslik kindlustatus(aastaid tööd ja siis teed mis tahad)?

Aga kust maalt sulab kokku intensiivne töötamine eesmärgi nimel ja kaugemate eesmärkideta eesmärgipärane elu nautimine(/põletamine?)?

Kas rännata nooruses puruvaesena ringi, haarates saatusekõrtest ja aeg-ajalt näha vaeva ning hiljem paikseks jääda(kui jääda)? Kas elada elu töölepingu järgi, teha viis päeva kuubikus tööd ja 2 päeva nädalavahetusel pluss paar puhkusenädalat aastas omanese peremees, nii terve elu? Kas olla töönarkomaan, teha rohkem kui nõutakse ja ajada kõrgemaid redelipulki aastaid taga, et hakata turistiks kuldses keskeas?

Kuidas sa tahad, et sind mäletataks? Keskmise variandi puhul ei maailma ega kohalik ajalugu tõenäoliselt sind ei mäleta, seega jäävad vaid äärmused?

Kuidas elada oma elu nii, et ise jääksid tagasi vaadates rahule ja ehk ka tulevikus jääb su nimi veel kajama?
Kas elada nagu Gavrilo Princip, kes tahtis oma jälje ajaloole jätta ja saatuse tahtel tal kogemata õnnestuski valla päästa I maailmasõda, või elada nagu näiteks Bill Gates, kes on ühel perioodil oma elust kõvasti vaeva näinud ja nüüd(viimased paar kümnendit juba) võib teha mis ise tahab?

Siinkohal tõmban otsad kokku. Need on mõned üksikud neist mõtetest, mis mind öösiti on üleval hoidnud.
Nüüd on mul tõesti vaja õppima hakata. :)

Nädalavahetus kodus

2010-03-14T15:18:00.001+02:00

Pärast piduliku söömaaega venna vanaks saamise puhul (seekord sai ta tõsiselt vanaks - 25, kakskümmend ja viis aastat!) arutasid suured inimesed kirsivee pudeli ümber maailma asju.

Mind, titte pagendati nurka, et mine mängi natuke, ära ole jalus. Niisiis nüüd ma siin kompunnin teist päeva isale tööarvutit ja jääkidest ehitan endale mingit ronti.
Ja kui ma ei saa ronti tööle või kui ront on ikka liiga mäda ja liigub teokiirusel on tagajärjeks see, et ma hakkan edaspidi analooginimeseks üle-eelmisest sajandist.

Teistel teemadel:
Öösel käisin autoga vennal Vahtramäel järgi (toim. nimi ei ole muudetud). Mind pole kordagi politsei varem kinni pidanud. Nüüd tagasi tulles poolel teel koju keeras škoda kõrvalteelt sappa pärast seda kui olin üle sõitnud lamavast politseinikust. Mõned minutid toimus pingeline jälitustegevus ja järsku tõmmati mind rajalt maha siniste tulede disko saatel.
Standardprotseduurid, värgid-särgid, sain puhuda, akna taga käis nii mees- kui ka naissoo esindaja, valitses sooline võrdsus.
Asi lõppes sellega, et "Kas te olete teadlik, et te load aeguvad täna? - Jah, viimane võimalus veel sõita :), tuleb ära kasutada. Aitäh."
Siit läheb 1 punkt Murphy'le, et viiiimasel päeval kui load veel kehtivad peetakse esimest korda kinni. Annaks Murphy'le teisegi punkti, kui oleks vahtralehtede puudumise eest peedistama hakatud. Aga vahvad politseinikud olid, punkt neile. :)

Lõpetuseks pilt kodu laest:.

Snõusnõusnõu

2010-02-26T15:42:00.000+02:00

27 Days of Terror

2010-01-29T11:10:00.001+02:00

Läbi. Sess läbi. Kõik läbi. Lõpp hea, kõik hea.

Pool teed seljataga, pool veel peaaegu poole teeni.

Autoportree

2010-01-15T15:23:00.000+02:00

Midagi tuli teha koolitööde vältimiseks, otsustasin oma suurest ninast pilti teha.

Ka mina õpin, uskuge või mitte

2010-01-11T20:27:00.001+02:00

Käisin Toomemäel lund pildistamas

2010-01-11T19:54:00.003+02:00

Aastavahetus

2010-01-06T03:23:00.001+02:00

Aastavahetus osutus üsnagi meeleolukaks ja sündmusterikkaks. Kuigi ma esialgu pidasin plaani rahulikult paar pilti teha ja koju magama minna siis lõpuks see nii ikkagi ei läinud.

Aastavahetus algas fotoka ning objektiivide puhastamisega, akude laadimisega ja varustuse kokku kuhjamisega. (Pildi pealt on ilmselt puudu veel üks objektiiv ja kaamera - millega ma muidu selle pildi tegin? :)

Edasi võtsin kodinad ja ühinesin tsikkide peoga mõned tunnid enne aasta vahetumist. Selle otsusega algas mu esialgse plaani allakäik.

Siis käisime ilutulestikku pildistamas. Kuna mu kohavalik oli üpris kehva ja rahva keskel ning liiga lähedal aktsioonile siis head pilti ei saanud :(. Rahvas oli ilmselt liiga pöördes ning trampis ja karjus liiga palju kuna peaaegu ühtegi stabiilset pilti ma ei saanud(statiivi pealt). Nagu näha suutsin kõige rohkem pildile tabada suitsu ja mõne lumehelbe (üks vaatab keset pilti vastu).

Neiud olid nii pöördes uue aasta saabumisest, et ühel hetkel enam ei saanudki aru kus üks algab ja

kolmas-või-neljas lõppeb.

Umbes pool tundi uue aasta algusest otsustasid tuletõrjujad, politseinikud ja turvatöötajad pidada paraadi meie auks, kes me olime rae platsil. Kokku oli kolm tuletõrjeekipaaži, paakauto, kolm politseid ning vist ka kaks turvaautot, kes osalesid selles tsirkuses. Õnneks raekoda maha ei põlenud, valehäire või midagi sellist, ilutulestikusuits sai sisse äkki?

Igatahes uus aasta tundus juba päris huvitav ja otsustasin edasi uurida.

Lõpetasin ma Tarbatulaste jõulupeol, kus toimusid igasugused huvitavad mängud (kahjuks pidin mina jääma seekord fotograafiks...).

Head uut ja vana! :)

Pilt, mis jäi kahe silma vahele

2010-01-06T02:50:00.004+02:00

Peale õeraasuga lumes pildistamist oli kuidagi see pilt täitsa kahe silma vahele jäänud.

Kodukindlus

2009-12-27T16:28:00.003+02:00

Lumetormis pildistamas

2009-12-26T16:37:00.001+02:00

Eile tuli paar ideed pildistamiseks, aga siis hakkas tuiskama ja rikkus rahulikult katsetamise ja nikerdamise plaani ära. Siiski kutsusin õe modelliks Vallimäele kaasa ja asusime fotoretkele. Lõppkokkuvõttes sai kaamera ainult mõneks minutiks kotist välja võetud ja paar kiiret pilti tehtud mõne üksiku proovikatsega enne kui objektiiv lootusetult lund täis tuiskas.

Veel üks sõbralik soovitus - Ärge kunagi pange käest võetud kindaid suuga vastutuult tuisu ajal :)

Mjäuri kraistmass

2009-12-25T17:35:00.000+02:00

Natuurvivant

2009-12-25T16:27:00.002+02:00

2009-12-18T04:41:00.001+02:00

Nüüd ma tean, kus kõik tuvid on

2009-12-16T01:21:00.003+02:00

Land, Ahoi!

2009-12-15T17:10:00.002+02:00

Teet all vasakus nurgas

2009-12-15T11:26:00.004+02:00

Käisin Jaanis

2009-12-14T19:28:00.000+02:00

Taustainfoks: Siiri Sisaski lood on kohe eriliselt depressiivsed, just mida vaja praegusel pimedal ajal :)

Hilinenud hommikusöök

2009-12-11T16:06:00.000+02:00

Tühja kõhuga tuleb leidlik olla. Vajadusel saab ka vihikus muna praadida. :)

Lindistamisel - Kolmanda päeva algamine

2009-12-02T12:46:00.001+02:00

Sürrealism vs. pelmenism

2009-11-09T00:55:00.004+02:00

2009-11-08T23:36:00.001+02:00

Pole lihtne see tudengielu

2009-11-08T23:31:00.004+02:00

1909

2009-10-08T00:42:00.000+03:00

2009-10-08T00:37:00.000+03:00

Minu esimene botaanika praktikum

2009-10-02T17:40:00.001+03:00

-Te olete vist kolmas rühm?
-Ju vist.

-Nii. Siim.. Siim Kanne. Teid ei ole ju nimekirjas?
-Ee.. jah. Tegelt ma õpin füüsikat.
-..
-Aga te võiks ikka mu töö üle vaadata. Tahaks teie allkirja...
-*muie* Okei, miks ka mitte.
-Sellele teisele lehele ka palun.
-Heh. Vähemalt pole huumorimeel siit maailmast kadunud. Palun.
-Aitäh.
-Kas see tähendab, et Siim, te tulete tulevikus siis bioloogiat õppima?
-Mm.. vaevalt... Head päeva.
-Head päeva.

2009-10-01T00:38:00.002+03:00

Just lõppes esimene söömaaeg täna, as if wednesday, nüüd homset praktikumi ette valmistama ja ehk ka enne hommikut magama. Täiesti keskmine päev.

2009-09-27T19:13:00.002+03:00

Redekoreering

2009-09-18T17:57:00.003+03:00

Vabadussilla avamine

2009-08-09T00:47:00.004+03:00

Mõtsaisand

2009-08-09T00:19:00.001+03:00

Peipsi mere ääres

2009-08-05T13:34:00.003+03:00

Vene dessantväelased hüppavad põhjanabale

2009-07-29T21:26:00.003+03:00

Vene dessantväelased kavatsevad sooritada hüpped kartulikottides põhjanabale, teatas KJDV* juhataja Fedja Šamponov.

Järgmisel aastal täitub 60 aastat dessandist põhjapoolusele, sellel puhul otsustati G8 tippkohtumisel pikka aega murelapse staatuses oleva põjapooluse ja selle maavaradega midagi ette võtta. Peale pikki vaidlusi jõuti konsensusele, et põhjapoolus jagatakse kotijooksu teel põhimõttel kes ees, see mees.

«Nüüd, kus päevakorras on rahvuslike huvide kaitsmine põhja suunal, oleme koos endise kotijooksu maailmameister Kaltur Tšillinašoovisega moodustanud selleks juubeliks valmistumise töörühma. Tuleb alustada varakult väljaõppe ja kottide õmblemisega,» rääkis kindral Šamponov täna ajakirjanikele.

Eile hakkas esimene treening, kus 28000 vabatahtlikku sõjaväelast alustasid täiskükkhüpetega Moskvast Jekaterinburgi ja tagasi. «Alustame tagasihoidlikult,» kommenteeris Tšillinašoovis.

Kotijooks saab toimuma järgmise aasta aprillikuu esimesel pühapäeval.

*KJDV - Kotijooksudessantvägi

Vene dessantväelased hüppavad põhjanabale

Feministid koondugem!

2009-07-28T16:59:00.004+03:00

Politseikooli võrdsed nõuded võivad olla sooline diskrimineerimine

Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna nõuniku Käthlin Sanderi hinnangul võib... ...võrdsuse põhimõte, mille järgi naistele ja meestele kehtivad füüsilistel katsetel samad normid, olla kaudne sooline diskrimineerimine.

"Soolise võrdõiguslikkuse seaduse kohaselt on otsene ja kaudne diskrimineerimine keelatud," märkis Sander.

Kui naissoost isikutele kehtestada kergemad katsed, siis oleks see jällegi otsene diskrimineerimine. Diskrimineerimine naiste suhtes muidugi, et nemad peavad tegema kergemaid katseid, mitte ei saa meestega ühel tasemel võistelda.

Pakun välja, et õigusvaakumi kõrvaldamiseni peatataks politseikooli vastuvõtt, kuna ei ole võimalik, et ühte riigiinstitutsiooni, mis peab jälgima seaduste järgimist, võetaks vastu uusi kadette ebaseaduslikul teel. Anarhism, siit me tuleme!

Väljavõte ühest kommentaarist:
"Võrdsus seisneb selles, et naistel peavad olema eelised..."

Meesteõhtu

2009-07-27T18:58:00.003+03:00

Käisin eile Riffi juures, mängisime playstationil kaklusmänge ja rallit. Viimased nõrgad lahkusid varaja, uue päeva hakul, ei püsind enam autoga teel ning ning otsustasid häbis koju minna. Joomine ja sõitmine ei käi ikka koos, kui juues sõita ei kannata.
Kahekesi siis sõitsime natuke edasi ning edasi pöördusime wrestlingu poole, maadlesime oma tunnikese. Kõrvale õgisime krõpse ja jõime õlut, nagu ameerikamaal kombeks. Seekord tulid Riffi 15 lisakilo nuppude vajutamisel tal kasuks... Küll ma leian oma kättemaksu üks päev.. :D
Öö lõpetasime Transformerite vaatamisega, olen alati selle filmi suhtes skeptiline olnud, et lihtsalt mõttetu märul. Aga näe, üllatavalt mõtlik ja südamlik film, kus ei olnud ainult mõttetu kõmmutamine vaid leidus ka head huumorit, sügavamaid mõtteid, armsaid hetki, ilusat graafikaosakonna- ja kaameratööd ja mis kõige tähtsam - palju kvaliteetäktsionit. Meeldiv oli veel, et ilmselged füüsikaseaduste rikkumised ei olnud liiga ilmselged ja ei hakanud väga otsimata silmagi. Energia ruumtihedus oli küll koguaeg tohutusuur ja tihti ka võimatusuur, aga mis sest - nad on ju Transformerid!

Playstation, kaklusmängud, ralli, õlu - üks õige meeste õhtu.

Uudissõna

2009-07-27T17:15:00.006+03:00

Kirjanikkuja <8>. Inimene, kes võtab mingi olemasoleva teose, kirjatüki või ainsagi sõna ja rikub selle tähenduse sõnamängude/moonutuste abil. Üldjuhul muutub tähendus naeruväärseks.
▪ Vrd noore kirjanikkuja kuulsus aina kasvab ja tema kirjaniku+kuulsus aina kasvab. Aja+, ilu+, laste+, proosa+, fantastika+ = ulme+ kirjanikkuja. Lemmik+, nais+kirjanikkuja. Kirjaniku+anne, +nimi (pseudonüüm)

Hiinas hävitati lademetes võltsdokumente

2009-07-09T22:03:00.007+03:00

Uurijad leidsid ühest Hiina kaubalaost sadu võltsdokumente, mille hulgas leidus riikide passe nagu Mehhiko Ühendriigid, Ida-Saksamaa Demokraatlik Vabariik ja Venemaa Liitvabariik. Dokumendid hävitati.

2006. aastal keelustas Hiina Kommunistlik Partei võltsdokumentide tootmise juhul kui need ei vasta reaalsetele riikidele või on valmistatud kehva kvaliteediga. Ettekirjutist põhjendati sellega, et riik ei suutnud enam oma agentidele ise võltsdokumente piisavas koguses toota ja seepärast otsustati paluda abi firmadelt, kel on pikaajaline võltsimiskogemus.

Kommentaar Hiina tippspioonilt Eestis: "Varem võis juhtuda, et passikontrollis tulid lehed liimist lahti või pilt pudenes välja, enam seda probleemi ei ole."

Loe ka: Hiinas hävitati lademetes võltsjooke

MSN'i rõõmud

2009-05-14T15:20:00.002+03:00

Alta says:
Hi
Siim. says:
hi
Alta says:
hey, A/S/L?
Siim. says:
18/m/far far away
Alta says:
hey whats up babe, U got a webcam? finally someone adds me, I am soo fuckin horny today for some reason lol
Siim. says:
sry, nope. broke it last time
Siim. says:
got carried away, you know
Alta says:
listen hun, I am just about to start my webcam show with jen, come chat me there in my chat room? We can cyber, I will get naked if u do..lol!
Siim. says:
mm, ty but no ty. i like estonian women better.
Alta says:
I can show u how to watch if u promise not to tell anyone else how to do it???PLEASE
Siim. says:
hahaha, amuse me.
Alta says:
well since its the law that u gotta be 18 (nudity involved), u have to sign up with a credit card for age verification! BUT.. Once you are inside, just clikc on "Webcams" let me know what name you use to sign in with so I know it is you babe! http://www.lovelocalgirls.com/janefun fill out the bottom of the page then fill out the next page as well and u can see me live!
Siim. says:
btw, you have reaaal good typing skills, like really good. you write so fast that it's like really stunning
Alta says:
Please dont mention anything about that in the chatroom once u get in ok?
Siim. says:
heh, what makes you think that i would go there in the first place?
Alta says:
OH SHIT.. k I am late to start my show, I gotta get off msn...I will see ya inside my chatroom babe.. remember not to mention that I am upgrading u... You can use your msn name to sign in so i know it is you..
Siim. says:
whatev. have fun trying to trick other dumbasses. i bet you're just another hairy programmer or a chat-bot.
Alta says:
AUTO-RESPONSE: hey just in the middle of my webcam show if you want to watch click the link http://...
Siim. says:
yeah, i definitely click it and accidently fill in the form to empty my bank account (which in fact in fact isn't a great loss, i have like 1 euro on it)
Siim. says:
i wonder, what will the next response be like...

Viimane hapupiimane

2009-03-24T13:30:00.003+02:00

Pühapäevakohv

2009-01-25T18:36:00.001+02:00

Nälgnälgnälggg

2009-01-05T17:42:00.002+02:00

Kolm päeva järjest olen õginud kohutavates kogustes, tundub, et kõht ei saagi täis. Rosinaid ja kreeka pähkleid, viigimarju, mandleid, datleid, artišokki, kabatšokki, sibulaid ja maniokki... kõike olen proovinud. Eile õhtul keetsin isegi suure potitäie kartuleid ning hakklihakastet ja kõige tippu kuhjasin salatimäe. Mõned kardulad on veel alles... kõht endiselt tühi.
Ei tea mis mu kõhul tal viga on, võib-olla on toibunud jõulu-aegseist pugimisest ja nüüd tahab aina juurde.

Selverisse liha järeleee!

Vahepeal

2009-01-05T17:27:00.002+02:00

Selle talve unerekord.

2008-12-06T15:47:00.002+02:00

Õppisin reede õhtupoolikul integraale ning juhe jooksis kokku ja kell pool kaheksa natukeseks pikutama. Kolmveerand kaksteist, kui silmad lahti tegin, polnud enam ilmselt tahtmist jätkata õppetööga, seega magasin rahulikult edasi. Hommikul kell üksteist ronisin õnnelikuna voodist välja. Sellega sai ka püstitatud selle talve pikema une rekord - 15,5 tundi.
Unevõlg kustutatud, hakkasin edasi õppima.

Definitsioon 1. Elu.
Aktsioom 1 - Kui sa õpid reede õhtul ja/või laupäeva hommikul, sul ei ole elu.
Aktsioom 2 - Kui sa magad reede õhtul kodus, sul ei ole elu.
Aktsioom 3 - Kui sulle reede õhtul keegi ei helista, sul ei ole sõpru, ühtlasi sul ei ole ka elu.

Väide 1. Mul ei ole elu.
Tõestus.
Tuginedes aktsioomidele 1-3 on üheselt tõestatud, et mul puudub elu.

M.O.T.T.

Siis kui värve jäi puudu

2008-10-28T23:35:00.005+02:00

Rubick's-kuubik

2008-10-19T21:46:00.001+03:00

Niru juures riisumas

2008-10-19T21:38:00.003+03:00

Kiirteade!

2008-09-30T17:15:00.004+03:00

On saabunud täiendav pildimaterjal varemalt tundmatuks jäänud isiku kohta. Palume kohest abi isiku tuvastamisel!

Tundmatu isik

2008-09-30T16:47:00.002+03:00

Tundmatu isik on kasutanud minu arvutit neti häkkimiseks. Turvakaamera jäädvustas isiku. Kui keegi tunneb ära selle isiku siis andke kohe teada. Vaevatasu.

Aga meile õpetab Herakles algebrat

2008-09-30T15:33:00.001+03:00

Laupäev nagu iga teine

2008-09-25T13:38:00.002+03:00

Mis te veel passite siin?

2008-07-15T18:51:00.002+03:00

Minge õue, päike paistab!

Minge vaadake ilusaid tüdrukuid! Tüdrukud, teie, visake säärt! ;D

Kuulake mõnusat muusikat sinise taeva all!

Naeratage!

Olge omas mullis!

Võtke vabalt!

Ikka siin? Kaduge õue! Kaua võib?! Ma tean kus te elate!

Piish, olge mõnusad, ma kadusin! :)

Suvi Paparap-paapaa

2008-07-15T18:23:00.000+03:00

Suvi on, ma ei viitsi siia midagi kirjutada. Suvetunne tuli mingi hetk peale ja nüüd naudin niipalju kui saan töö kõrvalt ja väldin arvutit.. eiei, lihtsalt ei viitsi kübermaailmas passida.

Täna peale tööd tuli esimest korda elus mul tahtmine metsas joosta(peaks mainima, et jooksmine ei ole kaugeltki mitte mu lemmiktegevus). Käisin müttasin jõe ääres ja heinamaadel. Mets on kuidagi suureks kasvanud ja tihedaks muutunud, kui mina veeel väike olin siis tundus küll kõik palju väiksem - hein ei olnud nii kõrge, jalgrajad olid laiemad (ja ei kadunud ära aeg-ajalt), võsa oli vähem, konnatiigi juures ei olnud puid jne. Peaks mainima, et päris mõnus oli.
Kodu ukse ees suutsin astuda vihmaveerenni, mis oli muru sisse peitunud ja jalga natuke väänata, ebaõnn, saatus lihtsalt irvitab mu üle. Kõik mülkad ja juurikad sai ilusti metsas läbitud ja rahulikult astudes tuttaval territooriumil tabab õnnetus, aroonia.

Aga üldiselt, minge õue, ilus ja mõnus on. Nautige, imege sooja päikest endasse, ega ta kauaks Maarjamaale jää.

Üks tirts eelmise aasta Järvamaa laulupeolt

2008-06-29T17:48:00.001+03:00

(Kada)Lipp üle antud

2008-06-24T17:34:00.001+03:00

Tänav, pink ja puu

2008-06-24T16:25:00.000+03:00

On ju kõigil meil üks tänav, pink ja puu,
mis on meid saatnud teele.
On ju kõigil meil üks tänav, pink ja puu,
mida aeg hoiab meeles

Kaksteist aastat olen ma kõndinud seda 500m pikkust lõiku kodust koolini Kastani tänaval. Nii mõnigi kord on jääl kukutud püksid märjaks või poriseks, teinekord jooksuga kooli pandud, et mitte mingil juhul hiljaks jääda. On raske sammuga pimedal talvehommikul kooli tammutud kui ka päikselisel sügis- või kevadhommikul kooli uksest vastu tahtmist sisse astutud. Lumesõda tehtud, pea tund aega seda maad läbitud... On kehalise kott ära kaotatud. Kuuenda klassi lõpus vist kukkusin rattalt maha tagumiku peale, kuu aega korralikult istuda ei saanud. :D
Kaksteist aastat tagasi oli minu maja ainuke sel tänaval, kui ridakad välja arvata, üks suur tühermaa, üle tee oli väike heinamaa ja võsa. Nüüd vaatab aknast vastu plekk-karp ning maju on siia võrsunud nagu seeni peale vihma.

Koolis on aastate jooksul olnud mul kümneid ja kümneid pinke kümnetes klassides. Algklassidest ma eriti ei mäleta, aga ükskord olin ma küll üksi peale tunde ja peale minu olid kõigi toolid üleval. Antsu ajalooklassis sai taganurgas Henno ja vendade Oskaritega tutvutud ja mitu aastat lollusi tehtud, joonistasime Hennoga koomikseid, Silver põletas oma pinalit, Mariol kadus aeg-ajalt salapäraselt tool jalge alt, ajasime Antsu mõnikord segadusse jne. Kivisoo klassis sai Janika ja Birgitiga maadeldud, eranditult igas tunnis joonistatud, klassi viha oma peale kogutud sellega, et ma pea kunagi ei teinud tunnis kaasa, aga kõik tööd olid viied. Mõni vahtund sai tüdrukutele korraldatud sõite laudadel ning eksamikonsultatsioonides mängisime ise veoautot laua peal.

Lepa otsas elasin ma kuskil poole koolitee lõpuni, sealt nägi palju ja tihe lehestik pakkus varju iseendale, väike Tarzan sai minus ennast välja elada. Kuid siis sain ma liiga suureks ja leidsin, et targem on mitte ronida selle väeti puukese otsa.

See oli päev nii päikest täis,
mil maha lapsekingad jäid,
meid ootas rõõm.
Ja plaane palju oli neid,
sest sülle tulevik ka meid,
võtta võis.

Kunagi põhikool, kui suvi algas, lõin ma vastu kooli jalaga hüvasti "Hah, head suve, mina lähen randa, saigi sust lõpuks lahti". Nüüd aga oli lõpuaktus kõige vähem oodatud koolisündmus, millega saadeti meid kooli paksude kivimüüride vahelt välja ilma. Enam ei ole kool meie kodulinnus, mis kaitseb ja hoiab meid laia maailma eest, nüüd on kõik teed valla ja pole võimalik enam peitu pugeda ja oodata mida tulevik toob, sest nüüd on saanud tulevikust olevik ja on meie aeg tegutseda. Raske oli koolist lahkuda, kerge on edasi minna.

Kas koges rõõme üldse see,
kes läbi silmavee,
läks üles mäest.
Kui pole õnn, me vastu hea
siis seda haarama ei pea,
teiste käest.

Teip aitab alati

2008-06-18T23:55:00.001+03:00

Kuna mul silikooni vedelas olekus ei ole pidin tegema väikese möönduse ning teibiga pleieri kinni tõmbama. Homme õnneks saab juba silikooni.
Minu enda silikooniga oli selline lugu, et kui võtta plastmasstoru ümbert ära, siis saab kumminuia endale või midagi muud. Teinekord peaks enne proovimist ikka kuupäeva ka vaatama - 03/05 oli seekord...

Teine planeet pilvede taga

2008-06-18T22:05:00.001+03:00

Kolm on kohtuseadus

2008-06-18T21:45:00.002+03:00

Millalgi sügisel lõikasin oma läpaka aku pooleks, sest ta ei tahtnud enam oma ülessannet täita peale viite minutit. Tagajärg: Aku surnud. Elektroonika vähemalt. Näppu lõikasin ka kaks korda.

Umbes poolteist kuud tagasi üritasin venna Sony Kõnni-mees telefonil nuppe peale tosooliämbrisse kukkumist uuesti tööle saada. Tagajärg: Sain elektroonika alal nats targemaks, vist. Telefon ei võta enam üldse pilti ette.

Nüüd lõikasin oma mp3-mängija seebikivi lahti. Nimelt mõni kuu tagasi käis ta pesus ja aku arvatavasti surnud. Tagajärg: avastasin, et tal on 3.7 V aku ja et mu praegusel moblal ja ka vanal 8210-l on ka juhuslikult 3.7 V akud. Ühendasin ära ja hoidsin käivitamisnuppu all ja... Ja ei tulnudki suitsupilve, mängima hakkas hoopis, täitsa üle ootuste.
Idee järgi, kui vana aku mahutuvus oli 140 mAh ja telefoni aku oma on 750 mAh ja tootjad lubasid originaalakule mängimisaega ~9 tundi, peaks nüüd muusikat jaguma umbes 47 tunniks.
Ahjaa, vahepeal lõikasin vaibanoaga endale päris sügavale pöidlasse kah.
Miinuskülg on aga see, et algne korpus ei kannata enam uuesti kasutusse võtmist ilmselgetel põhjustel, aga ehk mahub ta 8210 korpusesse ära... Tegevust jagub täna ööseks vähemalt :D

Ihhii, piltmõistatus, kes ära lahendab?

2008-06-17T16:30:00.001+03:00

Kes ära lahendab saab soksi. Et kes, kus, millal(boonus oleks peale mida), miks ja mis?

Pilte pühapäeva hommikust

2008-06-16T22:44:00.002+03:00

Läbiläbiläbiläbi, kõik on läbi!

2008-06-11T20:12:00.001+03:00

Käisin täna Tallinnas Delfi B1'te tegemas, algul ekslesin sinna päris pikalt ja jõudsin 7 minutit enne kohale ning tuli välja, et ma ei olegi viimane - üks tsikk oli sisse maganud. Eksamiruumi sisenedes oli mul küll natuke UFO tunne, kõik olid kuidagi pinges ja närvilised ja ma läksin ja istusin lihtsalt rahulikult, oodates haigutades testi algust. Võib-olla on asi selles, et mul on viimase mõne kuu jooksul ~8 eksamit olnud ja närvid juba läbi? Ei tea.
Kuulamine ja lugemine olid üle ootuste lihtsad, lihtsamad kui riigieksamil ja kiri oli üldse lõbus. Teema oli umbes et oled töötanud kuskil prantsuskeelesel maal ja tuled nüüd ära ning kirjutad ajalehte artikli. Mina kirjutasin kuidas ma olen kaks aastat Canadas bussijuhina leiba teeninud. Naersin seal üksinda omaette, kui teised vahtisid paberiga tõtt ja surmtõsiselt imesid pastakast sõnu välja :D
Aga suulises tuli kramp...

Pärast läksime isaga Baltika laotühjendusmüüki, sain 100.- ilusa pintsaku ja siis läksime vabrikupoodi ja sain veel ka lõpuülikonna.

Rubriigist Rahakoti põgenemine:

Pühapäeva hommiku varavalges nihverdas Salakaval Rahakott ennast kotilukust välja ja jäi Leedubussi rettu.
Esmaspäeva hommikul olevat rahakotti märgatud.
Esmaspäeva lõuna paiku teavitati omanikku rahakoti kadumisest.
Teisipäeva hommikul kell 9.05 pidi Rahakott Mäosse saabuma bussiga, aga tal õnnestus lipsata käest tänu salapärasele bussi-sõitu-ärajäämisele.
Kolmapäev kell 19.58 Rahakoti asukoht endiselt teadmata.
Kolmapäev kell 20.03 on Rahakotti märgatud Palangas.
Pühapäeval kella 21-22 paiku pidavat Rahakott sõitma Säreverest läbi ja seal ootab teda üllatus (shhh! ärge talle öelge. teeme nii, et see jääb meie vahele saladuseks ;).

Jalkahooaeg on alanud!

Aaa... see suur, et kõik eksamid ja asjad on läbi!

Jalalabaliiges nagu Achilleuselgi

2008-06-09T23:53:00.000+03:00

Eile käisin korvpalli mängimas, jalg käis liigesest korra väljas, õrnalt. Juhtub ikka, muidu ju suht tavaline asi, et palli mängides mõnikord juhtub. Aga minu puhul.. peaaegu kolmandat korda kuu aja jooksul (üks kord oli väga napilt)... Käis korra nõks-nõks nõks-nõks ja oligi valmis, isegi paiste ei lähe ega midagi, kõnidida saan hästi, natuke annab tunda. Selge märk sellest, et jalg õhtal - jalg käib liigesest väljas, aga hüppeliiges ise jääb terveks, mingisuguse venituse ja rebestuseta. Ma enam kossu ei mängi(vähemalt see suvi, ausalt ka) ja tegelen parem ujumise, rattaspordi, rannavõrkpalli ja võib-olla ka jooksmisega, et saada liigesed tugevaks ja siis taaskord ettevaatlikult võib-olla kunagi proovin uuesti.
Tuletage mulle seda lubadust meelde, kui juhtub, et ma palli taas kätte võtan...

A see ka, et kool on nüüd läbi! Füüsika eksami sain 4-ja :)

Käisin Algab Suvel

2008-06-09T20:41:00.001+03:00

Käisime orkestriga Leedumaal, kuskil imelikus naftatööstuslinnas.

Hommikul hakkasin varakult liikuma, et jõuda veel vallimäelt läbi minna kuuenda hommikul. Jõudnud sinna kohale püüti mind järjekindlalt ümber veenda, et ma jään maha bussist ja pole mõtet enam kuhugi minna. Ingrid veel hõikas järgi ka, et ma ei vaevaks ennast mõttetult üritades bussile jõuda.
Lõpuks jõudsin siiski enne väljumist kohale ja reis võiski alata. Anne-Liis vedas Sandriga purksi peale kihla, et piirivalve kontrollib meid ja siis suiguti unne; mina hakkasin enamvähem natukese aja pärast füüsikat õppima...

Jõudnud ööbimiskohta pidime pettuma, täiesti vinge koht oli. Vanad veneaegsed vedruvoodid olid teibiga kokku tõmmatud, aknad seisid teibiga ees, minu tuba oli vooderdatud suitsupakkidega jne. - see oli kolm aastat tagasi. Seekord oli ise vetsupotil kaas peal, lisatekid vooditel ja palju-palju muud, täitsa "oiro" värk. Ööbisime samas majas koos leedu presindendiorkestriga ja puha. Maja nägi ise väljast välja nagu vannituba, väikeste-tibatillukeste ruutudega oli terve maja kaetud ja piltki seinale tehtud.

Edasi läksime kuskile külapeole mängima, saime teada, et see on kohaliku tähtsusega Algab Suvi - pidu kestab ööläbi, orkestrantidele tasuta õlu ja liha.

Allar "Kristajas/Kristus" Kiristaja sai vist kahe päeva jooksul ainsa korra miadgi hamba alla seal - eestimaine Vivafresh.

Motikamehi nähes läksime natuke änksi täis ja esinedes ühe loo poole pealt kaotas pool orkestrit korraga järje ära ning järgmist lugu alustasime topelttempoga, poole loo pealt sain alles naeru pidama ja suutsin jätkata mängu :D
Üldiselt kõlas orkester üllatavalt hästi.

Õhtul läksime linna suurele lavale mängima, seal oli veel vingem, see orkester pole vist kunagi nii hästi mänginud! Respect!
Pea kõigil olid mikrid ja asjad ka, ju hirm valesti mängida oli liiga suur ;)

Öösel selgitasime orkestri "Emme" läbi tuntud vägivaldse kaardimängu "Eesel". Emmeks sai Kaspar, tal esineb veel natuke raskusi oma uude rolli sisse elamisel, ei tea küll miks? Kes siis ei tahaks olla orkestri Emme?

Järgmine päev tutvusime linna vaatamisväärsustega, käisime Hennoga läbi suuremad poed silmapiiril ja ostsime bluusivendade prillid, et mitte näha linna maitselagedust ja et väike-päike me silmi peast ei kõrvetaks.

Poolakad olid kuidagi väga sõjakalt meelestatud, kui me tahtsime tänavanurga peal mängida... aga see esinemine polnudki eriti midagi head kah, ju nad tunnetasid ette ja mõtlesid, et raiuvad meid parem enne tükkideks.

Rongkäigus suutsime kuidagi poolakate eest põgeneda ja sattusime lõpuks staadionile, kus pidu toimus. Jääkarud jagasid tasuta jäätist, kuigi väljas oli ~30C (telekast küll koguaeg räägitakse, et jääkarud ei ela üle natuke suisemat ilma...) ja Kristajaś ei söönud isegi neid. Orkestrite marssimine, superstaaride esinemine ja tantsijate sagimine jättis pealtvaatajad igatahes täiesti külmaks, mõned üksikud plaksutasid - Henno luges kokku, et 5%. Kuigi vahepeal tume depressioonivari laskus meie peale, et jäämegi sinna, sai see pull lõpuks ikka läbi, mängisime kohutavalt-loksuva-ühendorkestriga kaks lugu ära ja tulime tulema.

Tagasiteel magades tegin ükskord silmad lahti, Läti põld ja järgmine pilgutus vahtis Türi kaubamaja vastu, Schengen on ära rikkunud kõik piiripunkti-lõbud...
Piirivalvurid ei sekkunud kordagi meie seiklustesse ja nüüd Anne-Liis peabki Sassile purksi välja tegema.

Piltide kodu

Sain hakkama!

2008-05-29T14:34:00.000+03:00

Lõpuks on see-samune-siin enam-vähem silmale vaadatav.

Minule vähemalt

Tuuletaadi vingerpussid

2008-05-21T19:02:00.000+03:00

Otsustasin täna jalgrattaga sõitma minna. Müttasin Türile ära ja siis sealt mööda kruusateid ukerdasin tagasi, lootuses et äkki see tee viib koju. Üks hetk laius minust paremal mingi veekogu, liivakas, ja siis sai selgeks, kus ma olen.
Üks huvitav asi iseloomustas tervet mu sõitu - tuul oli koguaeg vastu, seal, kus minnes oli vastu, oli ka tulles. Õieti üks 200 m jupp oli, aga see sai liiga kiiresti läbi, seega ei lähe arvesse.

Sõit oli selge märk sellest, et peaks tihemini sporti ikka tegema, praegu on täitsa generaalpaus sisse tulnud. Eelmine aasta oleks kiiremini ära sõitnud.

39.18km - 1:29:01

Öös on Asju... Võinoh, Ekvis on Asju

2008-05-20T22:33:00.000+03:00

Laupäeval juhtus selline äpardus, et ma olin kolmele suurele mehele lapsehoi.. kaine rool.
Kuskil kell kahe paiku (öösel) käisime Ekvi juures, vend kuulis mingeid jõmme seal rääkimas "Kuule, ärme täna üksikute tüdrukutega jama. Ikka lööme neile külge, kes on poisiga, et oleks pärast kellegagi kakelda. Vinge plaan, eh?"
Natuke enne kella viit jõudsime tagasi sinna, peale mõnd vahejuhtumit, kus ma kohtasin täitsa juhuslikult Keitu ja kus Falck'i maastur põgenes ühe meie seltskonna joobes kodaniku eest, otsustasime minema minna. Istutasime endeid autosse ja hakkasin sõitma, järsku keegi tõmbas ukse lahti, vaatasin, mingi suur purjus jõmm. Mis seal ikka - gaasi. Üks õllekann lendas ka tema seltskonna poolt meile järele, ju nad tahtsid meiega oma hääd pruuli jagada. Peeglist pärast oli näha, et neid oli kolm ja arvatavasti olid nad sunnitud Ekvist lahkuma, seoses sulgemiskellajaga, ja nad polnud endiselt piisavalt kakelda saanud...

Vot selline vinge elu ongi Paides. Järgmine laupäev mõtlesime õega tagasi minna, et ta on hiina koolitüdruku moodi riides ja peksab kohalikke prominente, samas kui mina hoian autot soojas ja jalga gaasil, iga hetk valmis vajutama.

Purunenud ootused

2008-05-20T16:50:00.000+03:00

Võin julgelt väita, et kõigi meie ootused purunesid prantsuskeele eksami suulises osas...
Ootused olid kõigil, et hea oleks kui kuskil 10-12 punkti saaks kätte, aga ootus on lollide lootus:

Niru -14
Janika - 15
Mina - 16
Pille 17

Kogu tõde minust:

2008-05-11T17:38:00.000+03:00

25
146,299 People
71%

59%
30% Geek
$5300.00
37%
54%LIGHTWEIGHT

Väljavaated Eestile...

2008-05-08T22:51:00.000+03:00

... ei ole kõige paremad, kui arvestada seda, mida me nägime riigikaitselaagrit luurates. Viis tundi (madal)roomasime ja hiilisime ümber laagri avastamaks seda, et tegelikult oleksime võinud otse sisse kõndida.

Olime laagrile juba täistiiru peale teinud ja ootasime hetke, millal saaksime nende telklasse parema pilgu heita ja telgid kaardistada. Jutustasin pori sees kraavis kõva häälega just, kui keerasin ringi, üks roheline vaatas suu ammuli mulle otsa ja jalutas südamerahuga minema. Ootasime kuni laager tühjenes ja läksime rahulikule pühapäevahommikusele jalutuskäigule vastase laagris. Kaunistanud tualeti lilledega ja varastastanud seersandi üleriide, lahkusime otse läbi kõige ragisevama võsa.

Mis kõige hämmastavam, tagasiteel oma kodupessa suutsime kõndida 20 minuti asemel 90. Teinekord ei tasu usaldada kaubamajast ostetud odavaimat kompassi... oleks pigem võinud mõnelt laagriliselt teed küsida, kui me oleks vaid suutnud mõne leida...

Lucky 80 or definite 90, what's the difference?

2008-05-03T15:08:00.000+03:00

One saturday morning many went to school hopes high up...

...In the afternoon any didn't come into the sunlight hopping down the stairs.

Kirjand - 1/3, ingliskeel - 1/3, matemaatika - 1/3. Kõige levinum valem, mille põhjal ennustatakse oma võimalusi tulevases elus. Siiamaani on üldiselt jõutud arusaamale, et kirjand kuusikus ning ingliskeel kaasikus ehk 1/3+1/3=3/3 (k.a matemaatika, seal pole niivõinaa lootust). Järeldus - väljavaated tulevaseks eluks pole just hiilgavad.

Tegelikult mina nii ei arva. Kirjand läks suhteliselt libedalt, tegin vahepeal laineid kiirematele lõpetajatele ja nautisin ilusat ilma. Ingliskeele suulise sain 19, selle viimase ühe punkti peaks ikka kirjalikust osast kätte saama :D

Tutt roolis!

2008-04-29T14:37:00.000+03:00

Täpsemini 44 tutti. Ma arvan, et see päev oli kristallselge selgitus sellele, et 12 aastaga ei ole tegelikult mitte midagi väga muutunud, pea on lihtsalt pahna täis topitud ja paljudel vahivad kukru vahelt juhiload välja, mudelautod on vahetatud elusuuruses sugulaste vastu. Rõõmu teevad endiselt lihtsad asjad - totakas väljanägemine, sõpradega lolluste tegemine, veega mängimine, mullaga mäkerdamine ning autode vahel jooksmine.

a pildid sain arvutisse, palju neid pole, ema ei saanud kaameraga hästi hakkama. Tulemus: auto programmi peale oli nupp nihkunud ja järgmised 150 pilti olid määratud hävitamisele... Ellujäänud on galeriis täitsa omal kohal

Tehtud!

2008-04-28T23:09:00.000+03:00

Lõpuks sain hakkama, pärast aastaid lubamisi, et "homme teen endale blogi, ausalt ka..". Eks seesamune jutt, õppimise kohta vähemalt, tule meile kõigile tuttav ette.

Täna sündis see otsustav tegudele utsitav tegevus - toa koristamine. Pealtnäha täiesti süütu sündmus, või mis? Üldsegi mitte. Ma arvan, et ma ei ole ainus inimene sel maamunal kelle jaoks oma elunurga korrastamine on kui rännak ajas: iga osaga prahihunnikust seostub mingi mälestus ning sellepärast venib iseenesest lihtne, tõstan-üles-kärtsutan-kokku-viskan-prügikasti tegevus kolmetunniseks.
Nimelt, täna oli koristamine erakordselt raske, kooliriiulist külakuhja likvideerimisel lõi piste sisse iga kord, kui midagi sai sealt eemaldatud. Ajaloo raamat: silme ette tuleb pilt kuidas ajaloo tunnis õp. Tänav itsitab ja siis küsib mult "Kus su raamat on?", ma viipan peaga Sepa poole "Siin, a ma ei saa lehte keerata, Siim magab teise raamatupoole peal", ja siis kuidas Sepp mattus iga teise tunni lõpuks paberite alla. Kirjanduse raamatut sirvides leidsin sealt vahelt eesti keele töövihiku harjutuste koopiad: oli vist eelviimane eesti keele tund, kuskil kümnel inimesel oli TV kodus, Sepp läks tegi kolm a4 koopiat igaühele...
Neid mälestusi on veel sadu ja sadu. Koristamise lõpuks oli minul igatahes tuju üsna kehva, et see pull saab läbi, 2/3 senisest elust jõuab oma loogilise lõpuni.. Kool kui teine kodu hülgab su.
Kooli eesmärk olevat valmistada ette tulevaks eluks - ma ei tunne mingit hirmu tuleva elu suhtes ja ei karda edasi maailma minna, olen kindel, et saan hakkama, aga kas eesmärk ei ole liiga hästi täidetud? Liiga kinni on kasvanud Kool minusse, ei taha kohe üldse lahkuda. Lahkumine võtab kaasa tohutu tüki elust, mida ei oska isegi praegu hinnata, aga on tunda, kuidas otsast vaikselt rebeneb..
Kas kunagi on üldse võimalik veel nii mõnus töö (loe: õppimine)?
Kas kunagi saab veel eksisteerida selline seltskond?
Kas ...

Pärast läksime Riffiga tsillima selle peale, mõtisklesime vallimäel ja loopisime slaavikal palli. Maailm on siiski päris muhe koht.

Ma luban, homme panen tutipeo pildid üles, ausalt ka.