Mina, Mina-ise ja Ma

"Ma homme teen..."

"Ma varsti hakkan..."

Oi, kuidas mulle meeldib asju edasi lükata. Või vähemalt ühele osale minust.

Aeg-ajalt mulle meeldib endast mõelda kui kolmest inimesest. On Mina, Mina-ise ja Ma. Olgu see skisofreenia tunnusmärk või mitte, aga mõnikord jälgides vaidlusi mu peas siiski tundub, et mind ongi kolm.

1) Mina. Mina'le meeldib kaua magada. Ta reageerib alati kõige kiiremini igale olukorrale, ta on emotsionaalne ja äkiline. Hommikul on ta esimesena üleval ja on see kes ütleb, et magame edasi või tormame päevale vastu. Õhtul on Mina see, kes tahab kaua üleval olla, tulgu mis tuleb homme. Homme on tema jaoks sama hästi kui saja aasta pärast, vahet pole.

2) Mina-ise. Mina-ise mäletab, mida on kunagi korda saadetud, Mina-ise paneb igal õhtul äratuskella ja planeerib järgmise päeva ette toetudes eelnevale kogemusele. Ta mõtleb, mida ägedat võiks ja peaks kauges tulevikus ette võtma ja tuletab meelde juhtumisi minevikust.

Tema on jälle natuke aeglasem ja vähem rutakam kui Mina. Tal läheb juba ärkamiseks tublisti aega.

Seega tihti enne kui äratuskell on helisenud, kinni pandud, kaissu võetud ja uuesti magama jäädud ei jõua Mina-ise reageeridagi.

Samas jälle Mina-ise on see, kes tuletab Mina'le meelde, et õhtul tuleb minna teatud kellaajal magama, et homset saaks täiel rinnal taas nautida (see Mina'le meeldib!).

3) Ma. Tema on kõige lihtsam, elementaarsem. Tema häält ei ole kunagi vaidlustes kuulda, kuigi tema on tihti subjektiks. Ta on vaikuses ning kuulab ja täidab alati korraldusi nii nagu kästud ja nii hästi kui ta oskab. Võib tunduda, et ta on kõige võimetum Mina ja Mina-ise kõrval, aga ei! Ilma Ma'ta poleks kumbagi neist!

Ma küll ei ütle kunagi sõna vaidlusesse kuid alati kuulutab ta vaidluse võitja. Ta sõnumid on lihtsad, a la "tehtud", "ei suutnud". Seda sõnumit kuuldes on peaaegu alati teised kaks taas ühel meelel, leplikud ja töötavad edasi koos, olenemata kanjoni laiusest eelnevate arvamuste vahel.

Mina-ise, kui tal on piisavalt jõudu, rakendab teda tihti, et Mina'le mõnda pointi selgeks teha.

Pika jutu illustreerimiseks üks igapäevane situatsioon:

Minu puhul tahab Mina võrdlemisi tihti kaua magada ja ütleb, et ei jõua veel ärgada, Ma vajab täna rohkem und. Sellistel juhtudel kohe peale ärkamist võtab Mina-ise kogu jõu kokku ja käsib Ma'l jooksma minna või võimlema hakata. Harva on Mina'l jõudu vastu hakata kui Mina-ise on kogu jõuga midagi otsustanud (,sest harva Mina'l jagub millekski otsusekindlust).

Tulemus on see, et poole jooksu või võimlemise pealt Ma ütleb, et ta on täiesti ärkvel ja jõuab küll ja rohkemgi veel. Seepeale Mina-ise'gi mõistab ja utsitab veel tagantki. Tavaliselt sellised päevad tulevad kõige tulemusterikkamad, sest keha ja vaim on ühel meelel. Kuni järgmise hommikuni...

Kes nad kolm siis on Mina, Mina-ise ja Ma?

Vastus on väga lihtne. Vastavalt parem ajupoolkera, vasak ajupoolkera ning minu füüsiline keha.

Jõle raske on neid kolme omavahel koostöös tegutsema panna ühise eesmärgi nimel, mille puhul tulemused oleksid vapustavad, parimad!

Kui üks neist on teistest eraldi siis tulemuseks tavaliselt on mitte midagi... täpsemalt tulemust polegi, on laiskus, asjade edasilükkamine, ja "ma homme teen...".