Kick back and relax

Taaskord on käes lets-live-a-little kuu.

Ei viitsi see kuu enam maailma parandada. Vähemalt sellest liivakastist.

Roosad prillid ette ja naudin sõitu! :)

Heast tahtest ning maailmast

Emajõe kaldal jalutades tabavad mind aeg-ajalt huvitavad mõtted:

Hea tahe on tahe teha midagi soovist seda teha. Puhtast südameheadusest. Inimesed panustavad oma aega, energiat ja muid ressursse, et teha midagi, mis ei pruugi neile endile üldse kasu tuua. See on inimeste mingisugune omaette olev sisemine ressurss.

Igal inimesel on olemas mingi hulk head tahet. See on kui kütus - me põletame seda, et kütta  mootorit, mis paneb meid vananemate eest hoolitsema, neile head meelt tegema, võõrastele naeratama ja vihmametsi tulevaste põlvedele imetlemiseks päästma. Kõike seda muu hea ja halva kõrvalt meie endi elus.

Ilmselgelt suured teod nõuavad rohkem, väiksed vähem kütust. See ei tähenda, et oleks midagi hullu, kui mõni on kaasa saanud ainult õige pisut.

Hea tahtega on selline lugu, et see on taastuvkütus. See ei tähenda, et me peaksime päikesepaneel seljas ja tuuleveski peas ringi jalutama (kuigi kuu aega palmisaarel võib imesid teha). Hea tahe taastub, kui tegija näeb, et ta tegu on kellelegi korda läinud ja maailm on paremaks paigaks muutunud.
Hea tahte loodusvara on siiras naeratus. Iga heateoga, mille eest inimest tasustatakse puhtsüdamliku tänuga, saab ta natuke rohkem tagasi, kui andis. Sedamoodi kasvavad tasapisi kütusevarud. 

Eriti plahvatuslik on kasv juhul, kui heateole vastatakse omakorda heateoga, toimub vastastikune inspireerimine - sel põhjusel on näiteks vabatahtlikest koosnevad meeskonnad tihti erakordselt motiveeritud ja edukad. (Proosalisemalt: selle pärast armastus liigutabki mägesid.)

Hea tahte kütusepaagiga on selline lugu, et see ei saa kunagi täis. Kasv võib olla küll lõputu, kui samas teises äärmuses, investeerides oma energiat kukkuvasse aktsiasse, võib seier valusalt nulli kukkuda.

Viimase juhu eest tasub silmad lahti hoida. Tühja paagiga inimesed ei ole üldjuhul võimelised seda iseseisvalt täitma, rääkimata sellest aru saamisest - samamoodi ei veere ka tühja paagiga auto ise bensiinijaama. Kõrvalnähuna on tühi paak veel ideaalne kasvupinnas egoisimile.

Ma ei väida, et tuleks lõpetada heateod vastu seina jooksmise hirmus, hoopis vastupidi - just seepärast tulebki aeg-ajalt kontvõõralegi kinkida lahke naeratus! Tuleb olla lahke, sest siis ollakse lahke ka Sinuga. Tuleb teha head  ja loota, et kunagi, olles ise kütusekriisis, ristub Sinu tee kellegi teise omaga, kes täidab Sinu paagi. 

Ma ei väida ka, et tuleks olla absoluutne altruist, tõenäoliselt kumbki alternatiiv, ei egoism ega altruism, vii väga kaugele. Reaalne maailm ei ole must-valge, siin iga värv täiustab igat teist, iga värv on mingi teose jaoks vajalik. Aga eks see ole juba igaühe enda otsustada, kes ta olla tahab.

Rahvasuust:

Heategu ei roosteta.

Heategu kannab vilja.

Iga heategu leiab tasu.

Heategu kannab kasu.

Kuidas küla koerale, nõnda koer külale.

Kõik algab väikestest asjadest.

Kes teeb, see jõuab.  

You get what you give.

What goes around comes around.

"Those who bring sunshine into the lives of others cannot keep it from themselves." - James Barrie

jne.

Too long?

Hehehe, siinkohal tänuavaldused 9gag.com-ile :)

Mahl vajab tegemist

Sidruneid on kogunenud taas kuhjaga, lausa lõputult!

Kui veel natuke aega tagasi kartsin, et saavad ühel päeval otsa, siis nüüd ma taas näen! Ei nad kao kuhugi. Vahepeal anti mulle maitsta lihtsat kulgemist - käed hakkasid kibelema ja aju otsis tegevust sealt, kus seda polnud.

Kuigi palju juba mahla tehtud, tuleb toorainet aina juurde.

Ma ei ole sarkastiline, lõputu ära-teha-asjade-nimekiri on midagi, mis on kiiduväärt. Elu annab mulle pähkleid, mida närida - universum pole mind maha kantud, mul on väärtust, mul on kuhu areneda! Maailm vajab mind!

Täna paar head sidrunit pigistatud, kärutäis ootab veel homset - hirm on, et on mulle ülekäte. Aga kurat, põnev on! Teen ära!

Halvaks ei tohi ka neil ometi lasta minna, järgmine kord enam ei pakutagi. Vot siis on jama nagu Kreekas. 

Pealegi, mis väärtus on käärinud sidrunil võrreldes hea mahlaga?

Kallid inimesed

Taasavan otsa.

Seekord kellegi teise vaimusähvatus:

Isa saabus töölt koju hilisõhtul. Ta oli väsinud ja pahur nagu alati. Ukselävel ootas teda ta viieaastane poeg: "Isa, kas võib sinult midagi küsida?"

"Loomulikult, aga mis lahti on?"

"Isa, kui palju sa tunnis teenid?"

"Miks sa seda teada tahad?" ärritus isa.

"Mul on vaja. Palun ütle, kui palju sa tunnis teenid?"

"Noh, umbes viiesaja ringis. Aga mis siis?"

"Isa, kas sa saad mulle laenata kolmsada krooni?"

"Sa tahad raha mingi tobeda mänguasja jaoks, jah?" tõstis isa häält. "Mine oma tuppa ja heida magama! Ei tohi olla selline egoist! Mina töötan terve päeva, tulen koju rampväsinuna ja sina hakkad esitama oma nõudmisi!"

Poeg läks vaikselt oma tuppa ja sulges ukse. Isa oli ikka veel pahur. "Alguses küsib mu palga järele ja siis tahab veel raha!" Mõne aja pärast ta rahunes ja tal hakkas poisist kahju. "Võib-olla on tal tõesti midagi väga vaja? Tühja sellest kolmest sajalisest, ta ei ole ju kunagi minult raha küsinud."

Kui isa poja tuppa läks, oli too juba voodis.

"Kas magad juba?" küsis isa.

"Ei, lihtsalt laman," vastas poiss.

"Ma vist olin sinuga liiga karm. Mul oli täna raske päev. Anna mulle andeks! Siin on raha, mida sa palusid."

Poiss tänas rõõmsalt ja võttis padja alt välja mitu kulunud kupüüri. Kui isa nägi, et pojal on raha, kihvatas tal jälle. Poiss luges kogu raha hoolikalt üle.

"Miks sa minult raha küsisid, kui sul juba on raha?" porises isa.

"Mul jäi puudu, aga nüüd tuleb täpselt välja," vastas poeg. "Näed, siin on täpselt 500 krooni. Tahaksin osta tunni sinu aega. Palun tule homme töölt tund aega varem koju ja sööme koos õhtust."

Kõige väärtuslikum aeg on, mille veedame oma kallite inimetsega!

Ilusat nädalavahetust!

Ma usun, et õnn on valik

Postitus pidu ammu juba välja tulema, ootas vaid nupulevajutust, aga suvetormides oli jäänud lainte varju :)
---


Päev enne mu viimast eksamit hoiatas üks mu hea sõber, et oodatud suurepärast tunnet ei pruugi tulla astudes välja eksamiruumist. Tal olevat olnud selline mitte-midagi ütlev tunne peale oma viimast, lisaks tõi välja veel ühe me ühise tuttava sarnase kogemuse.

Ma olin selleks eksamiks läbi lugenud kolm raamatut ja ühe konspekti, viimast korduvalt, möödunud kaks nädalat praktiliselt vahetpidamata töötanud ning ootasin pikisilmi kujutledes ette vabadust ja õnne, mis mulle osaks saab.
Ma ei tahtnud teda uskuda, seega vaidlesin vastu, et kui õnne ootama jääda, siis ta ei tulegi - asi on mõtlemises ja õnnelikuna olemise planeerimises.

Jõudis eksamipäev kätte, tegin eksami ära, astusin klassist välja, ei olnud erilist tunnet. Jalutasin tänaval poe poole, endiselt ei tundnud midagi. Kerge kergendus küll, aga mitte midagi erilist.

Jõudnud poodi, kohtasin tuttavaid, ajasin juttu, tuju paranes, naljad tulid kergemalt. Ostsin poest kirju koera kooki ja läksin sõbrannale külla. Tegime süüa, ajasime juttu, sõime jäätist maasikatoormoosiga. Suurepärane! Juba oli väga hea olla ja tõesti vaba olla.

Seejärel vaatasime koos üle nädal varem aiapeost tehtud pildid ja sõime kooki kõrvale. Nalja sai nabani sorteerides õnnestunud pilte vähem õnnestunutest ja lollitades niisama pilditöötlusega. (Näiteks õigesti kruttides on võimalik kõik inimesed kakapruunideks muuta ja teha nii, et mõned veresooned paistavad naha alt :)

Õhtul esinesime ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis. Enne seda sai toomkiriku kõrval patse punutud, ameeriklastest turistidele poseeritud ning ühe ameerika-eestlasega tutvutud, kes kolis USAst eestisse ja hakkas siin talu pidama. 

Esinemine tuli väga meeleolukas ja vaatamata mõningatele apsudele jättis väga hea tuju. Õhtu lõpuks sai paduvihmas koju jalutatud ning filmi vaadatud poole ööni, sest seda sain endale üle pika aja taas lubada.

Õhtu lõppedes pole ma ammu nii hea tujuga ja muretult voodisse langenud. Parim on see, et hea tunne, mis tekib saavutuse lõpul, ei ole kuhugi kadunud. Viimaste päevadega on see aina kasvanud.

Ma usun siiski, et õnn on täiesti valikuline, seda on tarvis planeerida taas oma ellu tegevuste ja inimeste näol, mis teda kannavad, kui ta mõnikord on olude sunnil liiga pikaks ajaks tagaplaanile surutud. Oleks ma peale eksamit mitte midagi otsustanud teha, magama läinud, oleks ilmselt ka järgmine päev olnud sama hall kui eelmised paljud...

Õnn on suhtumise valik, valik kuidas reageerida elule, valik tegutseda.
Ma usun, et õnn on mu sünniõigus, samas ka mu kohustus ja ma pühendun seda täitma.
Ma usun, et õnn on siin ja praegu ja ma pühendun seda märkama.
Ma usun, et õnn on valik ja ma pühendun seda valima.
Ma usun, et õnn on harjumus ja ma pühendun seda kasvatama.
Ma usun, et õnn on tasuta nagu vikerkaared, päike ja õhk ja ma pühendun seda nautima.
Ma usun, et õnn on alati olemas, vaatamata sellele, mida teised teevad ja ma pühendun seda looma.
Ma usun, et õnn tänulik olemine ja ma pühendun tänama.
Ma usun, et õnn on tegutsemises ja ma pühendun seda ajendama.
Ma usun, et õnn on nakkav ja ma pühendun seda levitama.
Ma usun, et õnn on palve, mis ühendab mind maailmaga ja ma pühendun seda jagama.
Ma usun, et õnn on mu kutsumine - ma pean olema see õnn, mida ma tahan näha maailmas.


"Most people are about as happy as they make up their minds to be." - Abraham Lincoln



---
Poolteist kuud hiljem olen endiselt õnnelik, palju rohkemgi kui toona, õnne on kuhjaga mu ellu juurde saabunud :)
Huvitav vaid, et olin selle juuni keskel kirjutatud teksti niimoodi ära unustanud...

Delta(t)

The Dash
by Linda Ellis

I read of a man who stood to speak at the funeral of a friend.
He referred to the dates on her tombstone from the beginning to the end.
He noted that first came the date of her birth and spoke of the following date with tears,
But he said what mattered most of all was the Dash between those years.
For that Dash represents all the time that she spent alive on Earth,
And now only those who loved her know what that little line is worth.
For it matters not, how much we own, the cars, the house, the cash,
What matter is how we live and love and how we spend our Dash.
So think about this long and hard; Are there things you’d like to change?
For you never know how much time is left that can still be rearranged.
If we could just slow down enough to consider what’s true and real
And always try to understand the way other people feel.
And be less quick to anger and show appreciation more
And love the people in our lives like we’ve never loved before.
If we treat each other with respect and more often wear a smile,
Remembering that this special dash might only last a little while.
So when your eulogy is being read with your life’s actions to rehash
Would you be proud of the things they say about how you spent your Dash? 

___ 
Kuidas veeta oma vahe? Kas on mõtet muretseda asjade pärast, mis suure tõenäosusega ei pruugi juhtuda? Kas on mõtet muretseda asjade pärast, mille üle puudub kontroll? 


Minu arust on muretsemine üks üsnagi tegevus, ajaraiskaja. Kuid pean tunnistama, et põnev on küll ja tundub, et teen midagi asjalikku.
Siiski, tänapäeva maailmas pole meil peaaegu midagi tõsiselt karta. Iga päev käivad läbi mõtted nagu aga mis siis kui... aga kui juhtub see... nii tehes võib juhtude see... oleks mul vaid rohkem aega... ma teeksin nii, kui asjad oleksid nii... kui ma vaid oleksin paremas situatsioonis... ja nii edasi. 90% asjadest, millele me mõtleme, et mis võiks juhtuda ja mille pärast me istume ja hoidume midagi tegemast, ei juhtu. Ja kui mõni neist muutubki realseks, aga mis siis? Kas me saime sinna midagi parata? Kui ei, unusta ära. Kui jah, õpi ja järgmine kord seda enam ei juhtu. Mis iganes ka juhtuks, kaota murekortsud ja kasvata naerulohud.


Asjad, mis ei sisalda endas riski enamasti ei vääri ka tegemist. Iga suur plaan on riskantne, see tähendab et see võib läbi kukkuda. Mugav ja ohutu on teha asju, mis 0,99998 tõenäosusega lähevad täide nagu planeeritud. Samas ka jõle igav, puudub igasugune arenguperspektiiv - tõenäosus millegi põneva juhtumiseks on 0,00002. 
Miks loota, et olukord läheks meie riskantse plaani läbiviimiseks paremaks? Miks oodata, et oskused, mida me ei oma, üks päev arenevad meil? Miks oodata, et keegi hakkaks toetama meid? Miks oodata, et ühel päeval on meil rohkem raha? Miks oodata, et meile tehakse parem pakkumine?
Parem võtta kätte ja muuta ise olukorda nii, et meie plaanil on parimad täide minemise võimalused.
Mida suurem plaan on, seda raskem on ise olukorda muuta. Teisalt, mida suurem plaan on, seda rohkem keskkonna muutujaid peavad täiuslikuks saama ja seda tõenäolisem on, et see ei juhtu kunagi - seega ei juhtu ka grandioosne/hullumeelne plaan kunagi. Kuni Sina ei tegutse.


Milline võiks olla tagasivaade oma elule? Kas olla murelik ootaja või rõõmsameelne tegutseja?


"The people who get on in this world are the people who get up and look for the circumstances they want and if they can't find them, make them." - George Bernard Shaw

Sessiaeg

"Luck is a dividend of sweat. The more you sweat, the luckier you get." - Ray Kroc
"An investment in knowledge pays the best interest." - Benjamin Franklin
"Success comes before work only in the dictionary." - Anonymous 
"If you do what you’ve always done, you’ll get what you’ve always gotten." - Tony Robbins
“If you can find a path with no obstacles, it probably doesn't lead anywhere.” - Frank A. Clark




“Be miserable. Or motivate yourself. Whatever has to be done, it’s always your choice.” - Wayne Dyer

Mina, Mina-ise ja Ma

"Ma homme teen..."

"Ma varsti hakkan..."

Oi, kuidas mulle meeldib asju edasi lükata. Või vähemalt ühele osale minust.

Aeg-ajalt mulle meeldib endast mõelda kui kolmest inimesest. On Mina, Mina-ise ja Ma. Olgu see skisofreenia tunnusmärk või mitte, aga mõnikord jälgides vaidlusi mu peas siiski tundub, et mind ongi kolm.

1) Mina. Mina'le meeldib kaua magada. Ta reageerib alati kõige kiiremini igale olukorrale, ta on emotsionaalne ja äkiline. Hommikul on ta esimesena üleval ja on see kes ütleb, et magame edasi või tormame päevale vastu. Õhtul on Mina see, kes tahab kaua üleval olla, tulgu mis tuleb homme. Homme on tema jaoks sama hästi kui saja aasta pärast, vahet pole.

2) Mina-ise. Mina-ise mäletab, mida on kunagi korda saadetud, Mina-ise paneb igal õhtul äratuskella ja planeerib järgmise päeva ette toetudes eelnevale kogemusele. Ta mõtleb, mida ägedat võiks ja peaks kauges tulevikus ette võtma ja tuletab meelde juhtumisi minevikust.

Tema on jälle natuke aeglasem ja vähem rutakam kui Mina. Tal läheb juba ärkamiseks tublisti aega.

Seega tihti enne kui äratuskell on helisenud, kinni pandud, kaissu võetud ja uuesti magama jäädud ei jõua Mina-ise reageeridagi.

Samas jälle Mina-ise on see, kes tuletab Mina'le meelde, et õhtul tuleb minna teatud kellaajal magama, et homset saaks täiel rinnal taas nautida (see Mina'le meeldib!).

3) Ma. Tema on kõige lihtsam, elementaarsem. Tema häält ei ole kunagi vaidlustes kuulda, kuigi tema on tihti subjektiks. Ta on vaikuses ning kuulab ja täidab alati korraldusi nii nagu kästud ja nii hästi kui ta oskab. Võib tunduda, et ta on kõige võimetum Mina ja Mina-ise kõrval, aga ei! Ilma Ma'ta poleks kumbagi neist!

Ma küll ei ütle kunagi sõna vaidlusesse kuid alati kuulutab ta vaidluse võitja. Ta sõnumid on lihtsad, a la "tehtud", "ei suutnud". Seda sõnumit kuuldes on peaaegu alati teised kaks taas ühel meelel, leplikud ja töötavad edasi koos, olenemata kanjoni laiusest eelnevate arvamuste vahel.

Mina-ise, kui tal on piisavalt jõudu, rakendab teda tihti, et Mina'le mõnda pointi selgeks teha.

Pika jutu illustreerimiseks üks igapäevane situatsioon:

Minu puhul tahab Mina võrdlemisi tihti kaua magada ja ütleb, et ei jõua veel ärgada, Ma vajab täna rohkem und. Sellistel juhtudel kohe peale ärkamist võtab Mina-ise kogu jõu kokku ja käsib Ma'l jooksma minna või võimlema hakata. Harva on Mina'l jõudu vastu hakata kui Mina-ise on kogu jõuga midagi otsustanud (,sest harva Mina'l jagub millekski otsusekindlust).

Tulemus on see, et poole jooksu või võimlemise pealt Ma ütleb, et ta on täiesti ärkvel ja jõuab küll ja rohkemgi veel. Seepeale Mina-ise'gi mõistab ja utsitab veel tagantki. Tavaliselt sellised päevad tulevad kõige tulemusterikkamad, sest keha ja vaim on ühel meelel. Kuni järgmise hommikuni...

Kes nad kolm siis on Mina, Mina-ise ja Ma?

Vastus on väga lihtne. Vastavalt parem ajupoolkera, vasak ajupoolkera ning minu füüsiline keha.

Jõle raske on neid kolme omavahel koostöös tegutsema panna ühise eesmärgi nimel, mille puhul tulemused oleksid vapustavad, parimad!

Kui üks neist on teistest eraldi siis tulemuseks tavaliselt on mitte midagi... täpsemalt tulemust polegi, on laiskus, asjade edasilükkamine, ja "ma homme teen...".

Motivatsioon on teadmine...

Et kuhugi jõuda, selleks peab teadma alustuseks kuhu Sa minna tahad. Mitte midagi muud.

Ma ei väida siin, et kui Sul ei ole sihtpunkti, siis Sa seisad paigal ja ei jõua kuhugi. Ei, Sa jõuad küll... kuhugi.

Üks päev astud ühte teed pidi, järgmisel päeval jalutad tagasi eelmise ristmikuni ja astud teisele teele, kolmandal päeval jõuad järgmise teede harunemisele, heidad pikali, puhkad jalga ja ootad.

Kuni üks päev sõidab keegi samad teed ja peatub Sinu juures:

-Hey, wanna hop on?

-Where you goin'?

-We're goin' to Helsinki, visit my granma'. Hop on!

-Sure, why not.

Nagu Fanta reklaamis. Lähed Helsingisse kellegi vanaemale külla. Kindlasti on see huvitav ja katsumusterohke reis, aga kas sinna Sa tahtsidki lõpuks jõuda? Nemad, kes Su peale korjasid tahtsid kindlasti, aga Sina? Vaevalt.

Kellegi võõra Helsingi vanaema kindlasti ei ole enamuse inimeste sihtpunkt, kuhu nad elus tahavad jõuda. See on kellegi teise eesmärk ja hingesoov. Sina oled end lihtsalt sleppi võtnud kellegi teise hipibussile/vedurile ja naudid sõitu. Sul on hea, sest Sa liigud, aga kui sa lõppjaama jõuad, avastad et kõik mis sind ootab seal pole sulle omane. Su Helsingi vanaema ei oota Sind perroonil värsked viineripirukad käeotsas kotis. Tühi on tunne sees.

Sa astusid valele rongile uurimata välja, kus Su enda vanaema tegelikult elab. Mõnel juhul võib see olla sama lihtne kui telefoniraamatu avamine, teisel juhul võib otsimine nõuda tõsist, pikka ja rasket uurimistööd. Enamasti on aadressi leidmine raskuselt nende kahe variandi vahelpealne. Tuleb vaid kätte võtta ja hakata otsima.

Ja see on alles aadress. Kuidas kohale jõuda? See on juba hoopis teine tera.

Kõik tahavad jõuda oma Helsingi vanaemale külla. Selleks, et astuda esimene samm tema suunas tuleb välja uurida, kus ta elab. Kui aadress leitud, siis enam ei ole tõmmet maha istuda ja oodata, mida järgmine hipibuss toob, vaid Sa haarad siis juba ise roolist ja lähed raskustest hoolimata!

Vabandan pildi pärast, aga tõesti nii ongi. Me ise ainuisikuliselt vastutame oma elu eest. :)

“Without goals, and plans to reach them, you are like a ship that has set sail with no destination.” - Fitzhugh Dodson